Rahvusvahelisel tantsupäeval, 29. aprillil kell 10 toimub Kanuti Gildi SAALis juba traditsiooniks saanud hommikusöök. Tavaliselt on selle raames välja antud sõltumatu etenduskunsti auhindu. Rohkem saab ürituse kohta lugeda saal.ee lehelt.
Noh, lisaks Henrile annan tantsupäeval nüüd ka mina/meie välja Zoja Kosmodemjanskaja nimelise preemia.
Mis preemia see on?
Preemia rahaline toetus on 1000 eurot, mis kogutud eraisikute annetustest. Eesmärgiks on ära märkida ja esile tuua kunstnik, kes ennastsalgavalt hoolib ümbritsevast, kunstnik, kes ei karda ideede nimel minna vastuollu valitseva institutsionaalse peavooluga, riskide olukorraga, kus ta saab naerualuseks ja tembeldatud lihtsalt lollakaks, kunstnik, kes ei puhka pehmetel institutsionaalsetel patjadel.
Kui nõukogude partisan Zoja Kosmodemjanskajale soovitati mitte olla nii otsekohene ja aktiivne, selgitades, et inimesed on sageli väga egoistlikud ja ebasiirad ning neid ei tasuks tähele panna, siis vastas Zoja, et ta ei saa aru, mis mõtet siis üldse elada oleks.
Zoja preemiaga me tahaksime ära märkida ja esile tuua kunstniku rasket ja musta tööd, mis sageli ei päädi suurepärase kunstiteosega, mille saab hiljem turul maha müüa, vaid seisneb aktiivses tähelepanelikkuses ja tegutsemises, mille puhul on tulemus tihti inetu.
Ja lõppude lõpuks ei vastuta Zoja kõikide Lenini ja Stalini kuritegude eest. Ta elas oma kaasajas, uskus ning tegutses.
Tantsupäeval antakse Zoja Kosmodemjanskaja nimeline preemia välja just selle pärast, et veel kord rõhutada kaasaegse etenduskunsti lätteid Eestis. Nimelt on koreograafid alati tegutsenud omakeskis, ilma suure vastanduseta balletiteatrile või traditsioonilisele sõnateatrile. Siiski on koreograafide ruum alati arvestanud üldist ja sealjuures ka Teist. Isegi kui dialoog on toimunud vaid ühe koreograafi peas, toimub vestlus arhitektide, matemaatikute, filmikunstnike, fotograafide, kujutavate kunstnike, filosoofide ja sõnateatri tegijatega. Loomulikult on kaasajas olemisel meeletu surve enese kaotamisele, aga las ta olla, kõik ei pea maailmas püsima, püsima peab mõtlemine, aktiivne suhe ja oma ideede teostamine, kõik see toimub meie ühises ruumis.
Kuidas preemia tekkis?
Olen järjepidevalt õiendanud erinevate etenduskunstile preemiat andvate institutsioonide ja žüriide kallal, kes teevad minu arust kõike ja kogu aeg valesti. Eelmisel aastal salvestasin ka intervjuu STLi juhi Triinu Aroniga, kus küsisin põhiküsimuse – mis preemia see sõltumatu etenduskunsti preemia on ja miks seda antakse. See jäi siiski avaldamata, põhjusel, et nii Triinu kui ka mina näisime videol naeruväärsed. Priit Rauga rääkides ma salvestajat sisse ei lülitanud ja see lõppes üksteise peale karjumisega. Priit küsis, et miks ma ise mitte midagi ei tee, kogu aeg tulen, õpetan ja tänitan, tee ise kah midagi. Miks ma karistan kogu aeg teiste initsiatiivi.
Suvi läks mööda ja tali tuli. Sügisel tekkis arusaamatus Kultuurkapitali raamatupidajaga, kes ei tahtnud aktsepteerida mu aruannet, kuna maksin makse lavastuses osalenud kunstnike töötasude pealt. Tema mure oli siiras, väites, et kui ma makse maksan, siis saab kogu toetuse ainult üks või kaks kunstniku ja ülejäänud seitse peavad tasuta töötama. Karjuv ebaõiglus. See asi sai siiski lahendatud ja korda.
Aga see oli just see hetk, kus mina tundsin karjuvat ülekohut. Miks ma pean riigiasutusele tõestama, et makse maksta on hea. Ja kõik need parima lavastuse preemiad ja teoreetiline vaidluse selle üle mis üldse on etenduskunst muutusid minu jaoks naeruväärseks. Kõigepealt tahtsin ma ise endale preemia määrata, selle eest, et olin nii kuradi tubli, et suutsin sellest juriidilisest vaidlusest tervena välja tulla. Siis tahtsin ma preemiat hoopiski Kulka raamatupidajale, kellel on nii suur süda, et suudab mõelda ka igale üksikule kunstnikule, mis oleks pidanud ju hoopiski olema minu, kui projektijuhi ülesanne.
Möödus veel kuu, avalikkuse ette tuli uus kunstirahastamise poleemika, siis mõistsin, et see mida teeb ... on palju suurem jõulisem ja tähtsam, mina sinna ei küüni.
Miks ... saab Zoja preemia?
Kui Kanuti Gildi SAALi poolt varem välja antud sõltumatu etenduskunsti preemiat rahastas KULKA ja žürii tegi aastaringselt tööd, siis tulemuseks oli üks võitja ja 1000 eurot. ... saab kah 1000 eurot. Tegemist on inimesega, kes ei sõida moevoolus, kellel ei ole igas institutsioonis toetajaid, sõpru ja ta tegutseb imelikes hallides tsoonides, kelle tööd ei saavuta institutsioonide ja žüriide silmis seda kõige-kõige staatust. ... tegeleb hoopis millegi muuga kui võistlusega parima tiitli pärast. See ei ole pai tegemine. Tema on meile oluline. Mitmekesisus on tähtis. Preemiafond moodustus põhimõtteliselt 10st inimesest, kes leidsid, et see on väga vajalik ja kellest igaüks andis 100 eurot.
... ei karda kaotada, seda pisikest positsiooni või 5 eurot, ta on julge, karm ja otsekohene. Jah, tulemus võib sageli olla inetu ja robustne, alati on oht saada solvangute laviin endale kaela, nii et hoia ja keela. Tegemist ei ole ka elutööpreemiaga, ega ole see ka seotud ühegi konkreetse saavutusega, see on tervik ja kogu ... olemine ja elamine, mida iganes ta teeb. Me räägime tänasest päevast, arvestades eelnevat ja kujutledes tulevikku.
Meil ei ole ka nominatsioone, sest alatu on tekitada võistlus, alati on keegi ilmajääja ehk luuser, kaotaja. Me tahame selle anda ..., et tal jätkuks jõudu võidelda oma ideede eest ja et ta leiaks selle kõrvalt ka mahti kunsti teha.
Me ei tea, kas sellest saab traditsioon, me ei ole selle peale mõelnud. Loodame, et mitte. Ideaalis soovime, et institutsioonid oleksid veidigi paindlikumad. Preemia mõte ei ole taaskord võta riigilt ülesandeid ära, vaid suunata institutsioone reageerima reaalsusele.
Ja lõppude lõpuks pole oluline kas keegi tantsib või laulab või joonistab, korraldab või kirjutab. Me elame kõik ühtse sinise taeva all, nagu kunsti rahastamise teemat lahates Maike Lond Malmorg oma lavastuses “10 journeys to a place where nothing happens*” tabavalt ütles.
Kaja
