Pealkiri „Pushing Daisies“ tähendaks tõlkes „surma“, või „surnud olema“. Et mõelda surmast edasi, peaksime abstraheerima veidi elu olemust. ‘Surma’ fenomeni võiks omistada kellelegi või millelegi mis on pöördumatult kaotanud võimekuse või suutlikkuse ennast kehtestada. Ent surma võib omistada ka seisundile. Teisalt võiks näha seda laiemalt kui mingi sündmuse, nähtuse või aktsiooni lõppemist. Surma kui millegi totaalsuse kehastust võiks antud etenduse kaudu tõlgendada kui taotlust totaalse vabaduse suunas, jäädes seejuures elavate kirja. Mil teadvusel olemine ei viita automaatselt elus olemisele.
Kunstnik flirdib kaasaegses kontekstis eksistentsiaalse olemuse, meedia semiootika ja surma temaatikaga. Oluline roll ajal, mustal huumoril, sümbolismil. Kunstnik reflekteerib informatsiooni üleküllusest küllastunud keele kasutust ajastul, mil on keeruline selgitada, ent lihtne mõista. Saali loodud atmosfäär on ruumikujunduslikult tagasihoidlik, installatiivselt minimalistlik ja steriilne. Justkui küllastunud multikulturaalsuse ja pidurdamatult kaela voolava infotulva varju loodud vaakum või anti-esteetiline positsioneering kõige kireva ja kirka vastu.
Installatiivsete elementidena on kasutatud metallist konstruktsioone, mis kokku liidetuna moodustavad lõuatõmbamise lati, millel koreograaf demonstreerib enda treenitud keha tasakaalu. Liigse koreograafilise tundlikkuse vältimiseks on lavale toodud tube man, kelle kordumatuid ja hüpnootilisi erekteerumisi Sigrid koos publikuga ennast unustava passiivsusega õndsalt saatma jääb.
Kujundina ripub laest põrandale läbipaistvale materjalile prinditud graafiline font, millest võib välja lugeda viiteid 90ndate kultuses valitsenud tribal stiilis tätoveeringute lainele - elemendina midagi ultra-moodsat post-internet esteetikas, ent nostalgiline tagasivaade möödanikku.
Valvsalt moodsaks ja aktuaalselt kõnekaks võiks pidada etendaja kostüümivalikut, milleks must-valges kamuflaažis bomber-jakk, mis poole etenduse pealt ümber pööratuna muutub neoon-oranžiks, meenutades metafoorina päästevesti. Ent olenemata vihjetest sotsiaalselt radikaalsele hoiakule jääb kunstniku poolne vihjeline sümbolism konkreetsemalt fikseerimata.
Kollektiivse kogemusena tooksingi välja staatiliselt skulpturaalseid segmente, mida saadab tasakaalustatud ja tihti kordustele ehitatud dünaamika. Kunstniku kõnekasutus mõjub elemendina etenduse terviklikkuse huvides kindlasti orgaanilise ja toetavana, ent katse öeldust mingit konkreetset narratiivi või lugu välja lugeda, on justkui lugeda Deleuze ja Guattari Anti-Oidipust (kus käsitatakse teadupärast teadvustamatust teatrina). St, pigem on keelekasutus abstraktselt illustratiivne, risoomne “mõtte pilt”. Publiku ja koreograafi vaheline dialoog ei järgi loogilisi kriteeriume, vaid põhineb pigem kohapeal formuleeritud paralleelidel. Õhutades vaatajat looma uusi isiklikke ühendusi. Antud praktika justkui esitleks allegooriliste tööriistade kogumit, mis võimaldaks manööverdamist kaootilisel postmodernselt ajastul.
Faktiliselt reaalse esitamise asemel valmib illusioon meie kujutlusvõime realiseerimiseks. Laval etenduva tähendused nihkuvad unenäolise ja teravalt reaalse piirimail. Tekivad mitmekihilised pildid, kus meie näiline reaalsus, kindlus ja stabiilsus seatakse küsimärgi alla. Etenduse konkreetse ja selgepildilise filtreeringu on kunstnik jätnud subjektiivselt privaatseks. Väljendus on mänglevalt süstemaatiline, kergelt melanhoolne ning jahedalt neutraalne. Lahtiseks jääb kunstniku isiklik positsioneering, kas tegemist on ühiskondliku aktivismi, ohutu esteetika või neutraalse reflektsiooniga.
Läbi milliste väärtushinnangute tuleks avada etenduse “Pushing Daisies” semiootilist keelt? 20nda sajandi Prantsuse filosoofide Derrida ja Foucault kaudu on postmodernismi kõige jõulisem ja kesksem väide: piiritletud nähtuste kogumi tõlgendamiseks on lõputu hulk viise. St, et ükski tõlgendus ei seisa privilegeeritult teise ees.
Baudillard väidab, et reaalsus on muutunud simulatsiooniks, märkideks ilma referendita, sest reaalne ja kujuteldav on imbunud sümboolsesse. Esitledes seda kui ‘hüperreaalsust’, simulatsiooni lõppsammu, kus märgil või sümbolil ei ole mingit seost reaalsusega, vaid on „puhas simulaakrum“. Ehk siis sümbolid suhestuvad ja loovad seoseid üksteisega, mitte reaalsusega. Simulatsioonide süsteem, mis stimuleerib iseennast. Luues kommunikatsiooni vorme, seda samal ajal tõkestades.
Etendus „Pushing Daisies“ toimub justkui liminaalsel vahealal, kus luuakse lühiajalisi afektilaadseid reaktsioone, mis ilmnevad kesk kohalolu kogemust. Kirjeldades midagi seletamatult sensoorset, midagi, mis toimetab allpool teadvuse läve. Hüpnagoogiline tõehetk, seisund une ja ärkveloleku vahel, mil kõik võimalik tundub õige ja tõde on olemas.
Surm kui tõde. Küsimus tõest ja tõe suhtest reaalsusega.
Boris Groys väidab teoses „One the New“, et ’tõe’ olemasolu aktsepteerimine, mis ennast aeg-ajalt paljastab, radikaliseerub ajas. Teatavas mõttes on see tõe enda manifestatsioon originaalsusest ja anonüümsusest. Sellise kaasaegse kontseptsiooni juured ulatuvad juba tagasi Platonini, kes tõdes, et hing mäletab tõde, millele tal oli ligipääs veel ennem kui ta sündis siia ilma. Enne traditsioonide algust, enne maailma kui sellise algust. Uus tõde osutub endisest vanemaks ja originaalsemaks kui mis tahes traditsioon, mis on kultuuris selgesõnaliselt kohal. Uus tõde kui tõde, on originaalsem kui ükski suuline või kirjalik kultuuritraditsioon. Kaasaegne kunst ja kultuur on pidevas ’tagaaetava-tagaajaja’ rollis, püüdes pidevalt midagi, mida ei saa lineaarselt kulgevas ajas relativiseerida. Otsides lakkamatult taju, keele, esteetilise kogemuse jms põhilisi loogilisi vorme ja struktuure laiali valguvas post-internet esteetikas kui esteetilises nähtuses, mis on tunginud süvitsi kaasaegse kultuuri ja disaini käibevormelitesse.
