Teksti autor Kaja Kann, vestluspartner Kädi Metsoja
Mina, 45 aastane tüüp vaatasin Kanutis Musta Kasti lavastust “Peks mõisatallis” ja mõtlesin, et mida pekki: saal rõkkab naerust, keskealised või veidi vanemad vaatajad muhelevad, naeravad ja naudivad sellist idiootsust. Pool etenduse ajast võitlesin oma sisetundega, et nüüd pean võtma vastutuse ja demonstratiivselt saalist lahkuma. Sellist alandust lihtsalt ei pea taluma. Olin hingepõhjani solvunud.
Tema, 25 aastane tüüp vaatas Kanutis Musta Kasti lavastust “Peks mõisatallis” ja mõtles, et nüüd ta ei tahaks mõnda aega teatrisse minna, sest talle nii väga meeldis. Et ei tahaks uut asja, mis väga ei eruta, kohe otsa vaadata. See rikuks etendusest saadud hea tunde ära. Mõtles etenduse ajal, et see tunne, mida ta tundis, on relatable. Laval on temavanused inimesed ja talle tundub, et vaatas kuidas Kädi, Kriss ja Kaur teevad Saue tänava köögis maailma üle nalja ja neid ei koti, kas maitsetu või mitte, sest neil endil on naljakas.
Järgneb dialoog
Kaja: Appikene! See oli ju maitsetuse tipp. Labane, nõme, alandav ja pealiskaudne. Viitsid mulle seletada, miks see sulle nii väga meelids?
Kädi: No esimesena hüppab pähe see sünnitamise stseen. Nii lihtne liikumine, aga tabav. Üldiselt meeldis see, kuidas jäi tunne, et nad panevad teksti ja liikumist puusalt. Nagu poleks olnud lavastajat, vaid 3 sõpra teevad niisama oma inside-nalju ja neil on täiesti suva, kas vaataja jaoks on naljakas või mitte.
Kaja: Sellega pean ma küll nõustuma. Neil oligi suva, arrogantne suhtumine.
Kädi: Ära mine närvi. Sa küsisid, lase siis mul nüüd vastata. Minu meelest oleksid nad nagu lihtsalt natuke tuletanud meelde hetki, mis neil elus endil on olnud. Nad ei üritanud teha midagi publikule selgeks, et “vaata kui lollid te eestlased olete”, vaid rohkem nagu “oh, küll me ikka oleme lollakad”. Nad olid teadlikud, et neil endil oli eelmine teisipäev vestlus, mille üle nad nüüd päriselt ka nalja teevad.
Kaja: Ei olnud ju nii. Ma ei suuda uskuda, et neil päriselt oli eelmine teisipäev selline vestlus köögis. Nad rääkisid Balti ketist ja sünnitamisest, neil pole aimugi nendest asjadest. Need pole ju nende mured. Väga imelik, kas tõesti on nende noorte mure Balti kett, kas tõesti rääkisid nad eelmine teisipäev sellest, et see on neile isiklikult huvitav teema?
Kädi: Miks sa arvad, et ei ole, miks sa arvad, et nad sinust rääkisid?
Kaja: Vaba Eesti on ju nende jaoks elementaarne, mis see murepunkt siin peaks olema? Vaba Eesti on ju vanurite teema. Ma kujutan ette, et 25-aastastel on rohkem nagu see mure, et kas valida valmis smuuti või keefir moosiga.
Kädi: Imelik, et sa nii arvad. Eelmine teisipäev rääkisime meie Saue köögis näiteks valimistest.
Kaja: Päriselt?
Kädi: Miks teie ainult võite sellest rääkida? See ei ole ainult teie, vanurite pärusmaa.
Kaja: Aga miks siis teievanustele on nii üllatav, et inimene pissib? Mis siin naljakat on, et Balti ketis käidi pissil? See vähendas ju Balti keti mõtet, naeruvääristas seal olijaid. Nagu oleks mingid lollakad seal, ütlevad, et on vabadusvõitlejad, aga ise tegelikult tahavad keppi ja pissida.
Kädi: Minu arust ei olnud üldpilt maitsetu, kui suudad vaadata seda ilma, et solvuksid. No vihtlemine on ju tobe tegevus. Mõtle selle peale, et istud kuskil kuumas kohas ja peksad end puuokstega.
Kaja: See on küll õige, et ega kedagi solvata ei saa, kui ta ei solvuks. Aga miks nad enda reaalset, kaasaegset elu ei naeruväärista? Kas sa vaatasid seda vihtlemise värki niipidi, et sinu elu osa on vihtlemine ja siis tundus see naljakas või on naljakas see, et ema käsib sul püksid maha võtta, kuuma sauna minna ja end puuokstega peksma hakata?
Kädi: Mul tuli selle vihtlemisega ette hoopis selline pilt, et ma olen Pardikal koos Marxiga saunas ja tema teeb oma imevigureid, seda rätikuga vehkimist, kus tuleb kuum õhk ja siis meie oleme mingid pifid seal reas ja kiljume täiega, aga ära ka ei lähe. Itsitad ja kannatad, sest saunas nii käib.
Kaja: Sa mõtled midagi sellist, et nii pissimine kui ka vihtlemine on siiski generatsioonide ülene asi. Et nad naeruvääristasid sellega ikka iseennast, et ka teie noored teete asju, vaatamata sellele, et nii käib?
Kädi: Ma ei näinud seda, kus nad nii-öelda sinu elu naeruvääristasid. Ma vaatasin seda rohkem kui “hetke elust enesest”, mingi äratundmisrõõm tekkis. Mina ei tundnud mingit mõnitust.
Kaja: Ja mina vana egoistlik siga arvasin, et nad räägivad minust.
Kädi: No vot, mulle tundus, et kõige naeruväärsemad asjad olidki need minu generatsiooni naljad. Väga meeldis koht, kus see tšikk üritas seletada, kui super Eesti on: “aga MEIE lõime Skype’i!” See on täpselt see vestlus, mida ma terve keskkooli kuulsin. Noored räägivad, kuidas MEIE lõime Skype’i, meil on laulupidu ja meil on e-riik. Nagu see 18-aastane oleks kuidagi kaasa aidanud sellele kõigele või nagu see 18-aastane saaks üldse aru, mis see laulupidu on. Ma nägin seda kui minu enda elu.
Kaja: Ma nägin seda kui minu enda elu.
Kädi: Ma nägin seda kui minu enda elu.
Kaja: Aga see oli ju minu elu, mida nad näitasid.
Kädi: Ei olnud, see oli minu elu, mida nad näitasid.
Kaja: Mis me nüüd siis teeme?
Kädi: Minu poolt vaadatuna on meil e-valimised selle pärast, et sinna Abja-Kobjaojasse ei lähe enam buss, et see memm kuhugi valima tuua. Need näited olid selles stseenis minu arvates head. See hetk, kus ta ütles “MANDARIINID”. No ma naersin end lolliks.
Kaja: Mis mandariinid?
Kädi: Seal samas stseenis, kus ta üritas öelda asju, mis Eesti nii super riigiks teevad: “Meie tegime ju “Mandariinid”!”
Kaja: Aga tegelikult tegid grusiinid.
Kädi: Just.
Ja lõpuks moraal
Peab tõesti tunnistama, et ka mina isiklikult ei käinud Balti ketis. Käis vaid minu isa ja onu. Kuidagi olen ma võtnud õiguse pidada Balti ketti enda omaks. Ja nüüd heidan ette või õigemini ei näe seda, et Balti kett on ka järgmiste põlvkondade oma. Et iga järgmine generatsioon räägib endast, mitte alati minust. Et see on nende õigus ja ka kohustus. Lõpetuseks taas vana hea tsitaat Mart Kangrolt: “It's not about You, Kaja!”
Tänan tähelepanu eest!
