Elise Laius
Autorlusest tantsukunstis - praktika toel

Kas autor on see, kes esitab küsimuse, või see, kes küsimusele vastab?
Ise küsin, ise vastan. Ilmselgelt ma ise tean kõige paremini. Ehk pikalt ja laialt, ühest ja teisest, natuke siit ja natuke sealt, sest ma teisiti ei oska, kui mulli puhuda.

Hiljuti etendus sinu esimene soololavastus diplomeeritud tantsukunstnikuna. Sedapuhku Inglismaal, Chesteri Ülikooli loomelinnakus. Kuidas sa sinna sattusid?
Chesterisse ma sattusin läbi Erasmus+ programmi, mis pakub äsjalõpetanud tudengitele välispraktika võimalust. Olin kuulnud, et seda võimalust saab kasutada ka kunstilise residentuuri formaadis. Ja just seda ma tegingi. Nelja kuu vältel oli minu eesmärgiks läbi sünteesida ülikooliõpingutel omandatud teadmised ja oskused, ehitada üles oma enese praktika - lõpuks luua soololavastus ning kanda etenduslik väljund üle pedagoogilisse töötoa näol.

Kas kõik see nelja kuu tööks natukene liialt ambitsioonikas pole?
Tõsi, noore entusiastina lendasin peale üleelusuuruste plaanidega. Praktika algfaasis töötasin läbi kust tulen ja kuhu minna tahan. Oma praktika loomise teel astusin esimese häbeliku sammu, kuid oi kui pikalt on veel minna… Nii lavastus kui ka töötuba realiseerusid, kandes ühist nime “Montage of ‘I’s”.

Kui nüüd vaadata, et kust tuled, siis mida sa kaasa võtad sinna, kuhu minna tahad?
Ma usun, et Viljandis õpitud aastate sees on mõjutusi nii rohkelt, et paljud neist hõljuvad minuga teadvustamata kaasa. Minu jaoks kategoriseerub minu kujunemislugu üsna selgelt eristuvalt kaheks etapiks: aeg enne ja pärast üliõpilasvahetust Berliinis. Seda seetõttu, et Berliinis veedetud aeg muutis oluliselt minu nägemust tantsukunstist. Nii olengi teadlike mõjutustena enda pagasisse kandnud põhiliselt sellest teisest. Seminaritöös väga ambitsioonikalt välja pakutud post-autori kontseptsioon, õpetaja lõputöös sõnastatud lähenemine tantsu kui kunsti õpetamisele ning koreograafi “lõputöös” kujunema hakanud koreograafiline keel.

Kuidas sa autorluse küsimusega oma praktikas tegeled? Kes on post-autor ja kas ta ka pärast seminaritööd sinu jaoks aktuaalne on olnud?
Enam ma taolise terminoloogia kasutamist vajalikuks ei pea, natuke uhkustav vist. Küll aga mõtlen ma autorlusele jätkuvalt ning järjekindluse tagamiseks võtsin ette oma seminaritöö ja küsisin endalt, kuidas post-autor tantsuloomele ja õpetamisele läheneb. Pärast mõningast mõtisklust jõudsin arusaamani, et koreograafina soovin vältida illusioonide loomist etenduses, sest see on siin ja praegu. Tahan ilma salapärata olla aus selles, mis ma teen, kuidas ma teen ja mis on minu eesmärgid - EI varjatud tagamõtetele. Läbipaistvusest sai üks minu printsiipidest. Samal ajal keris taustal üles küsimus, et kas seal võib olla vastuolu kunsti olemusega. Aga, ma ei tea…?

Kuidas läbipaistvuse printsiipi lahti mõtestaksid?
Autorluse problemaatika on hiljuti huvitavalt üles kerkinud Tantsu KuuKirjas lausa kahes artiklis [1], Anu Ruusmaa rääkis tantsulavastuste laenukihtide alla mattumisest ning viimases numbris väljendas anonüümne isik raskust tantsuõpetajana oma ja kellegi teise materjali vahel vahet teha. Mõlemad autorid jõuavad selleni, et siiski ootaks isikupärast lähenemist. Mina aga leian, et kaasaegses ühiskonnas jalgratast enam ei leiuta ning et isikupärasus ei peaks olema omaette eesmärk. Minu kogemuse põhjal võiks just vahendatud eneseteadlikkus autorluse perspektiivist olla pinnuks tagumikus mugavusele teha ja õpetada tantsu nii, nagu me seda teame. Tänu oma mõjutuste taustsüsteemile viitamisele, olen olnud sunnitud peenhäälestama oskust oma huve ja erinevate kihtide sidusust veel täpsemalt artikuleerida.

Aga mis ikkagi saab selle post-autoriga?
Noo, ma katsun seminaritöö aegset ülbust taltsutada ning pakun, et post-autor võiks olla üleskutse distsiplineeritusele töötades interaktiivses kunstimaailmas, teadvustades mõjutusi nii endale kui sihtgrupile. Ma tunnen, et minu jaoks viitamissüsteem tantsu praktiseerides pole niivõrd küsimus omandiõigustest vaid läbipaistvus annab võimaluse niidistiku avardamiseks.

Tulles tagasi sinu residentuuri juurde, siis millega sa oma projektis tegelesid?
Olen märganud, et ühest küljest on päris irooniline, et autorluse temaatikat ajan, samal ajal kui oma loomeprotsessides on ühiseks jooneks obsessiivsus oma enda “minaga”. See vist on sellepärast, et noore täiskasvanuna kaasaegses maailmas tunnen raskust oma “minaga” kontakti saada. Selle projekti eesmärgiks oligi, saagu mis saab, leida viis enese kehtestamiseks. Otsing seisnes filosoofilises, psühholoogilises ja sotsioloogilises uurimuses, et läbi kunstilise vormingu seda “ennast” lavastada. Leidsin, et olen montaaž oma erinevatest osadest. Nii otsustasin kasutada ka lavastusliku võttena montaaži, mis post-autorina võimaldas mul toimida kui DJ või ideede/fragmentide süntesaator. Loomisprotsessis olin tugevalt kannustatud Xavier Le Roy probleemi püstitusest [2]: “How will I not decide what is to be seen?” Väga võluv suunis representatsiooni loogikale vastukaaluks ning väga kõnekas ka autorluse perspektiivist.

Varsti möödub aasta sinu lõpetamisest - kuidas end tantsumaastikule paigutaksid ning kas mõtisklused autorlusest mõjutavad sinu nägemust?
Tajun tantsukunsti kui lõputut protsessi, milles ükski praktiline väljund töötubade, tundide, jämmide ja etenduste näol ei ole lõpp-produkt, vaid snapshot [3] (viidates põgusalt Taavet Jansenile) katkematust sünteesist: edasiarendustest, allmärkustest, kõrvalepõigetest jne. Minu töö nii praktiku(etendus, töötuba) kui mõtlejana(artikkel) on vaid mikroskoopiline snapshot rakust pidevalt muutuvas, arenevas ja laienevas ökosüsteemis. Ma endiselt tahan rõhutada, et ei tähtsusta ennast autorina, vaid suumides välja [3] (kui juba kord Taavetile vihjatud…) panustan aupaklikult kogukondlikku suuremasse pilti. Minu tunnetus on, mis võib olla ekslik, et kunstimaailmas on palju keskendumist autorikujule, imago loomist, sh püüdlikku eristumist ning projektide jaoks suurte sõnade tegemist. Mina oma nägemuses sellele aega ega energiat panustada ei soovi. Ei tahaks kunsti tegemist ega kunstnikuks olemist staatuse küsimuseks muuta. Selleks mul puuduvad igasugused ambitsioonid. Kas skeenel (võeh, mis õudne sõna) seesugusele ka kohta on, või et kas keegi mind üldse kunagi tõsiselt võtab, ei oska ennustada. Seepärast ehk tunnengi suuremat tõmmet õpetamiskunsti poole.

Suur tänu vastamast! Oli äärmiselt meeldiv vestelda, loodan edaspidigi sinust kuulda/näha.
Tänud sulle küsimast! Ootan huviga, mis tulevik toob.

[1] Mainitud Tantsu Kuukirja artiklid:
“Millal ma olen piisavalt ‘kvaliteetne’?” http://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/millal-ma-olen-piisavalt-kvaliteetne/
“Copy-paste tantsulavastustes” http://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/copy-paste-tantsulavastustes/
[2] Tsitaat Xavier Le Roy’lt jõudis minuni Bojana Cveijć’i raamatust “Choreographing Problems: Expressive Concepts in European Contemporary Dance and Performance” (lk 51)
[3] Viitan Taavet Janseni Omakultuuriakadeemia loengule “Liikumisest tantsus ja müras” https://www.uttv.ee/naita?id=27051