Kirjutan vastuseks Teie kirjale, mille Te kavatsesite mulle kirjutada vastuseks minu kirjale, mille ma kirjutasin Teile. Minu väide on täiesti vastupidine Teie väitele, ma pole kunagi ühtegi auku kaevanud. Oli küll kavatsus, aga miks ma oleksin pidanud kaevama, kui mul seda tarvis polnud.
Sa ütlesid, et see oli väike, aga mulle teada olevalt ma väikeste asjadega üldse ei tegele. Kui kunagi kusagil mingi auk oli, siis see oli kindlasti suur ja siis see poleks olnud auk, vaid selline sügav karjäär. Esiteks on augul põhi, aga minu karjäär oleks põhjatu. Teiseks, kui ma olekski sinna midagi visanud, siis oleks see kadunud sügavustesse. Sellega on ka Teie kolmas väide ümber lükatud. Mul poleks olnud mingit põhjust valada sinna auku kustutamata lupja, sest laiba kõdunemise lehka sealt lihtsalt ei tulnud. Pealegi, miks teha seda iganädalaselt?
Kui kõik oleks olnud nii, nagu Teie kavatsesite väita, siis oleks tegemist korrustega, kus midagi visatakse auku ja seejärel valatakse lupja peale. Kuna aga kustutamata lubi põletab keha ilma leegita ja vihm kustutab lubja ära, see kivistub, siis mitte mingisugust kõdunemisest tekkinud haisu ei tekiks. Kui kõik korduks iganädalaselt, siis oleks tegemist justkui maa alla ehitatud korrusmajaga, mitte auguga, nii nagu teie seda väidate olevat. Tegemist on täieliku laimuga, kuna minusugune laisk inimene ei võtaks kunagi nii suurt tööd ette.
Pean mainima, et selle karjääri ma siiski kaevasin. Kaevates ja lupja välja loopides, pidin ma ise olema kogu aeg selle põhjas. See kõik võttis väga pika aja minu elust. Ja nii juhtuski, et siis, kui nööride süsteem mind lubja välja viskamisel enam ei aidanud ja auk hakkas karjääri mõõtmeid võtma, alustasin lihtsalt jalalt jalale tammumist. Mõttetööga kaasneb alati kõndimine, aga kuna auk oli mõõtmetelt kitsas, siis ilmselt pidin tammuma kohapeal ja mõtlema välja, mis edasi siis nüüd saab. Peagi taipasin, et üles minekuks oleks vaja nüüd redelit – sellist karjääri oma, mis aitaks mul põhjast maa peale saada. Teie muidugi arvate, et redel on loodud maa pealt taevasse saamiseks, aga siinkohal on Teie silmaring osutunud väga kitsaks.
Argumendina tooksin ma välja asjaolu, et karjääriredelil saab olla vaid üks funktsioon ja see on loodud eesmärgiga saada maa alt maa peale. Ehk siis miinusest nulli. Tammumise tulemusena oleks aga lubi läinud kuumaks ja ma kahtlustan, et antud ajahetkel ja antud kohas oleks olnud kustutajatest puudus, seega muutuks karjäär kustutamata lubja hoidlaks.
Loodan, et kirja tulemuseks on natukenegi hajutada Teie kahtlusi minu suhtes ja selgitada, kui kärsitu on olnud Teie otsus mind hukka mõista ja siia saata.
Kokkuvõtteks tahan veel öelda, et lapsi ma vihkan tõesti, minu meelest on Teie pakutud versioon ainuvõimalik versioon siin linnas edasi elamiseks, kuid kõiki asju tuleb ajada punktuaalse täpsusega ja mitte kiirustades.
Kõigepealt tuleb selgeks teha, mis on augu ja karjääri vahe ning seejärel, mis muidugi võib võtta aastaid, uurida välja, mis tähendab “üles”. Loomulikult sõltub suunamääratlus “üles” inimese asukohast, aga Teiesugune edukas ja eesrindlik uurija räägite kui ajaloolane toimunust, mina aga võimalikkustest. Te ei saa ju ometi karjääri maa peale kaevata. Mitte midagi ei saa maa peale kaevata. Selleks, et Teie seisukohast üles hakata ronima, peaksite leidma redelist erineva vahendi. Loodan, et selles osas lihtsustasin ma Teie edasist uurimistööd.
Lõpetuseks tahan tänada Teid kirja eest, mis oli meloodiline ja meeliköitev, kuid täiesti tühine. Arvestades Teie pakutud tõenäosust, leian mina selle olevat samal ajal ka paratamatu, vaatamata vastuolulisusele.
Kaja Kann
Foto: Kristin Made
