Seda, et siia maailma ollakse küsimata heidetud saab võtta nii paratamatusena kui ka sellest läbi näha (ning üks ei välista seejuures teist). Heidetus toidab ühiskonna vaatemängulisust, mille osaks olemine on vist samuti paratamatu.
Niisiis, küsimusi, nagu mis selle heidetuse või sellest läbinägemisega pihta hakata või miks ja kas see on üldse oluline või mainimist väärt või kuidas sellisesse feik-ühiskonda suhtuda või kas selles mängus on üldse midagi, mis on „päris“ või mis olulisus sellel „pärisel“ on või kuidas selle olemasolu määrata või kas üldse peaks, kui tõde kui selline on juba ammu ületatud/seljatatud/unustatud/läbitud või miks siis üldse on kunst kui kõik on nagunii kunstlik või mida kunst sellele kupatusele juurde anda saab või mida ära võtta või kuidas selle kaudu omakorda läbinägemiseni jõuda või kuidas (/kas) selle kaudu kogu seda küsimustevada mõttetuks tunnistada (jne), on palju.
Kui aga iga küsimuse vastamisele eraldi mõtlema hakata, oleks see potentsiaalselt to already miss the point. Ja siis ei olegi justkui millestki rääkida. Iga küsimus loob omaette küsimuste jada ja iga jada ühildub mingi teise jadaga ja need kokku saanud jadad ühilduvad, seonduvad, põrkuvad ja lahknevad veel omakorda ja kokku tuleb üsnagi hoomamatu süsteem teadmatust ja see teadmatus omaette on jällegi paratamatus, eriti kui arvestada, et teadmine seostub taas mingisuguse tõega ja tõde, nagu juba mainitud, ei ole enam hinnatav ega oma praegu otseselt mingit tähtsustki. Ja mida vähem on selles katkematuses selgust, seda rikkalikum see rägastik on ja seda ebastabiilsem.
Siis tekib küsimus, et kuidas selles ebastabiilsuses mõni kahtlus kindluseks pöörata ja kas kindlust on üldse vaja – seda nii isiklikul tasandil kui ka kõikehõlmavamal platvormil (kasvõi teoreetikute elu mõtte otsingud). Justkui iga töö ja kirjutis ka positsioneerib end kuhugi ja levitab sellega oma ideoloogiat, isegi kui selle ideoloogia on ideoloogia puudumine või kui (nagu praegusel juhul) töö või kirjutis tegelikult liiga otseseid või julgeid järeldusi ei teegi, sest ka ähmasema statemendi tegemine, või tegelikult ükskõik mis sõnade ritta panemine, on vastutus, mis nõuab kindlust, mis toetub usule, et kasvõi antud hetkes on mingi tõde üldse olemas.
Sissejuhatuseks näide esimesest liinist, mis selle artikli tegemise peale mõtlemisega kaasnes:
pikk jutt, sitt jutt >> hinnang >> ebavajalik? >> kahtlus >> ebakindlus? >> enesekommentaar >> vähemalt teadvustamine? >> kas analüüsida >> analüüsi väärtus? >> noore wannabe elutarkused >> mitte-edasiviiv kahtlus >> kommentaar ja jälle sama koht >> see on juba analüüs >> mõtlemine vs olemine >> edasiviivus? >> vs lihtsam elada? >> dilemma. Päriselt >> sama koht >> milleks kommentaar >> kommentaar kui mõte >> mõtlemine kui olemine >> saab kontrollida? >> aga milleks? >> ja kuhu ------------ >> ----------- >>---------
