Jõudsin tänavusel Baltoscandalil üheksale sündmusele. Paar jäi mingil põhjusel nägemata ja ma isegi ei tea miks. Oli sündmusi, mille osas mul polegi nagu vigiseda, millest võtsin osa andumusega, ja oli ka neid, mille peale läks mul närv täitsa mustaks. Oleksin tahtnud ära minna, aga ei saanud.
Tunda oli, et tänavuse programmi joonealuseks oli festivali kolmekümnes tegutsemisaasta. Kava oli meenutav, samas edasivaatav. Sealt võis leida mitu tuttavat nime, kes on varemgi meite juuures esinenud ja esmakordselt olid selgelt esindatud ka meie teatrikoolide tudengid. Mõlema teatrikooli tudengid. Puudu oli vaid Jüri Naela kaasaegsete etenduskunstide rahvusvahelile magistriõppe (CPPM) tudengid.
Etendused, millest osa sain, jaotaksin julgelt kahte pütti. Lavastajate ja teatrirühmade Miet Warlopi, Susie Wangi ja Philippe Quesne puhul oli tegu nn suurte lavastustega – mittesoolod. Hulka kuuluvad ka Laura Kutkaitė ja Epner, Kangro, Ulfsak, kelle lavastustele ma tänavusel festivalil ei jõudnud. Eesti trio “Fun Facti” olen juba neli korda näinud ja mõõt on täis. Heas mõttes! Teise pütti kuuluvad Dimchev ja Salustri, mis olid rohkem kui kammeretendused, soolod. Samuti WAUHAUSi tükk, mis jäi mul sel korral nägemata.
Eraldi näeksin Johhan Rosenbergi lavastatud ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli 31. lennu tudengite esitatud “Järelsuve koori” ja Robin Täpi lavastatud ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite ja vilistlaste kaaslavastatud ja etendatud projekti “KIBE!” ning Robert Henke kontserti, Back to Back Theatre filmi ja Lawrence Malstafi installatsiooni. Alustan “suurematest” lavastustest.
Suured lavastused
Belgia kunstniku Miet Warlopi tükk “After All Springville – Disasters and Amusement Parks” on tema 12 aasta vanune menuk ning jutustab äpardunud kogukonna lugu valdavalt läbi huumori ja efekti. Seda võib vaadata kui lääne ühiskonna jutustust. Kogukond pole juba ammu meie jutustuse keskmes, vaid midagi muud. Kujutis kogukonnast, mida romantiseeritakse, taotletakse, mille poole püüeldakse. Warlopi lavastuses kujutab väikest ühiskonda, kogukonda maja ja selle naabruskond. Isikustatud on selle ümber luusiv laud, elektrikapp, pappkast ja teised. Seltsis on ka paar inimest, kellest üks ei räägi – justkui majaomanik ja hoovi peremees –, vaid kannab selgesuunalist tegevuskeskset rolli, ja teine, kes räägib, aga keeles, millest keegi aru ei saa. Ta hängib. Tegevus piirdub taotlusliku naljatlemisega, mistõttu oli mul keeruline luua laval toimuvale oma tõlgendus. Nagu sitcomis, kus naerukoor vihjab, kus nali oli. Etendajate kehaline vastupidavus tekitas aukartust ja lavastuses kasutatud paugud, särtsud jm efektid mõjusid iga kord värskelt. Oli aru saada, et seda on palju mängitud. Nii lihtvitud!
Aastal 1985 avaldas rühm sotsiolooge raamatu “Habits of The Heart”, milles nad väitsid, et tõeline kogukond peab olema nn “mälu kogukond” (community of memory), kuhu kuuluvad elusolendid, kes mäletavad oma minevikku, sealhulgas lugusid jagatud kannatustest. Nad kirjutavad, et seal, kus ajalugu on unustatud, laguneb kogukond elustiili enklaavideks. Elustiil “pühitseb sarnasuse nartsissismi” ja tõstab isiklikud mured – vaba aja veetmine ja tarbimine – üldistest hüvedest kõrgemale. “Kui kuuleme fraase nagu “geikogukond” või “jaapani-ameerika kogukond”, peame teadma palju, enne kui saame otsustada, mil määral need on tõelised kogukonnad ja mil määral elustiili enklaavid.” Mis tõttu Warlopi kogukond äpardus? Vahest seetõttu, et nad ei suutnud kogukonnaks vormudagi. Anti alla kohe alguses.
Elustiili enklaavist andis märku Norra teatrirühmituse lavastus “Burnt Toast”. Mitte võib-olla otseselt, pigem kaudselt. Stsenograafiliseks kui ka sisuliseks mõõtmeks oli võetud USA lõunaosariikide hotelli ambiance. Meenus seriaal “Twin Peaks”, ASMRi Youtube kanalid, ühismeedias levivad toitumistrendid, hot girl summer jpm. Viited olid minu jaoks paisutatud määrani, et sellest sai (USA) nüüdseks juba kurikuulsa näruse meediapädevusega kultuuri kriitika. Domineeriva kultuuri kriitika, mis vallandub läbi selge kitsenduse – lõunaosariikide hotell, aktsent, välimus jms. Võluv oli see, et kriitikat ei antud mitte näpuga vibutades, vaid konnotatsioonierohkete viidetega, millest saab aru igaüks, kes on vaadanud seriaali “The Real Housewives of Beverly Hills” või käinud Instagramis.
Susie Wang on ise öelnud, et nad mängivad elavat ja surnut, nii loomulik-looduslikult kui nad oskavad. Nagu leemendav rind silikoonist D-korvi all. Või plastmassi ja naha kokkupuutel pundunud vill jalanukil. Higine, valus ja paistes, aga alati presentable. Kuidas mingi kultuur või kogukond, if you may, muundub imitatsioonil millekski sootuks muuks, mida samaväärselt edasi ihaldadakse. Kasvõi nagu nende elustiili enklaavidega – minevik läheb meelest ja tähendus muundub millekski muuks, esile kerkib uus, aga kest jääb samaks. Nõnda määrab autentsust presentatsioon, mitte algne aade või kogemus või tegevus ise. Nagu ühismeediasse postitatud sõbra perepilt, kus kõik rannas valgendatud hammastega naeratades õhku hüppavad ja käsi taeva poole sirutavad. Me kõik teame, et see on lavastatud, aga usume seda. Seda autentsuse muundumist nii laval – paarike läbib päris trastilise arengukaare – kui ühismeedia juhitud tähelepanuturul kehastas “Burnt Toast” valatult. Kuidas surnule puhutakse elu sisse. Ja samal ajal imetakse see välja. Ja me usume seda. See ei mõju võltsilt. It’s about the presentation.
Sisu poolest võltsilt mõjus aga Prantsuse lavastaja Philippe Quense ja Vivarium Studio etendatud “Farm Fatale”. Küll olid äärmiselt kõnekad kostüümid ja tegelased olid võrratult karakteersed, mis oli vist ka kogu tüki kese, kuid lugu, mis seda saatis, mõjus mulle poolikult ja natuke pealiskaudselt. Jäin nagu ootama teist vaatust, kus ma tuumani jõuaks. Aga seda ei tulnud. Vormiliselt ebastandardsed lavastused ja lahtised lõpud kõditavad mu närvi rohkem kui muu, kuid “Farm Fatale” lõpp mõjus kui latt vorsti, mille teine pool on teel koju kaduma läinud. Kus ta on või kui suur ta on, jääb mõistatuseks.
Mis sellel jutustusel siis viga on. Lühidalt oli tegu aktivistidest hernehirmutiste lootusega ilusamast maailmast, piraatraadiojaama pidamisest, pillimängust, laulust ja (inimese tekitatud) keskkonnaohtudele lahenduste leidmisega. Kujutati utoopiat, mis on minule kui kväär inimesele võrdlemisi omane. Ma elan utoopias. Hernehirmutiste lugu mõjus armsalt, siiralt, natuke kulunult, kuid tegevusi siduv nn muna-liin tekitas küsimusi ja jäi õhku rippuma. Tükk oli naljakas, kuid selle huumor oli sarnaselt Warlopile natuke on the nose ja tekitas minus rumala tunde, kas tõesti peab kõike niimoodi alla joonima, et ma aru saaks. Nalja osas oleksin soovinud mõlemalt tükilt natuke enam tõlgendusruumi. Aga jällegi, see on minu maitse. Põhirõhu sai nali ja stsenograafia ning kliimasoojenemise ajel sündinud utoopia, mis ei põhjendanud end minu jaoks ära ja nii oli kogu kompott hapu haisuga, magus, aga muidu maitsetu.
Soolod
Ivo Dimchevi kontsert oli see, mis ta ütles, et ta on – “The Selfie Concert”. Dimchev on pretensioonitult digiklaveri taga, sõnad ja backtrack tulevad arvutist ning tema liidab need kaks oma lauluga kokku üksnes juhul, kui tema ümber on vähemalt kolm kuni neli inimest telefoni esikaameratega nii Dimchevit kui ka ennast filmimas. Ka seina äärde liibunud inimesed pidid, nägu äkki nagu peet, kotist telefoni õngitsema ja Dimchevi tahtmist järgima. Ette ei saa ka midagi heita, sest kontserdi kirjelduses on selgelt kirjas, et seda esitavad Dimchev ja publik.
Issand, missugune hääl tal on! Kontratenorite teise okaavi vibraatod võtavad mul põlved nõrgaks ja silma märjaks. Osalt mõistetav, miks 18. sajandil poiste munade ära riisumine kohati normaalne oli. Kastraadid olid superstaarid! Dimchevit kuulates tekkis paralleel 20. sajandil elanud kväärikooni Klaus Nomiga, kelle puhul arvati, et ta lip sync’ib, sest tema hääleulatus ja talent olid uskumatud. Samuti on ta tuntud oma iseloomuliku välimuse poolest. Ta esines n-ö dragis. Kahjuks saatis teda kurb saatus – Nomi oli üks esimesi USA kunstiringkonnas, kes AIDSi suri.
Roomast pärit kunstnik Andrea Salustri lavastus “Materia” oli kui penoplastikoreograafia. Kui etenduse alguses olin võrdlemisi kahtleval seisukohal – seda saatis india klassikalise muusika sugemetega spaamuusika ja kurb klaverimuusika, andes alust uskumaks, et lavastajal pole muusikamaitset, selle funktsioon on olla lihtsalt taustamuusika või see on camp –, siis veenis see mind teises pooles, kui tähelepanu nihkus heliliselt visuaalsele. Salustri tantsis ühes oma mateeriaga, puhus selle laiali kui kuiva lume, tegi sellega mingit sorti käeteatrit, sulatades selle lõpuks atsetoonivanni. Algust ja lõppu sidus penoplasti ja puhurite abil tekitatud helimaastik.
“Materia” oli tundlik ning selle vorm selge ja konkreetne: iga osa esitles uut visuaali, liikumist. Tervik oli puhas ja rahulik. Kuigi narratiivi peas ei tekkinud (kaastekstis on kirjas, et teos hoidub peale surumast narratiivi, eelistades lasta publikul laval esitatud kujunditele omaenda jutustuse juurde mõelda), oli sellegipoolest pärast hea olla. Tekkis väikest sorti neeldumine, millest kirjutan lähemalt artikli lõpus. Nii hea, et minu kõrval ja taga suigatati.
Teatrikoolid
Johhan Rosenbergi lavastatud ja EMTA lavakooli 31. lennu etendatud performance “Järelsuve koori” nägin ma Balti jaama tunnelis. Baltoscandalil ma sellele ei jõudnud, küll jälgisin selle protsessi läbi ühismeedia. Nähtavasti ärritas see kohalikke niivõrd, et proovi kutsuti politsei. Väga hea! Taevalaotus ja turuplats sobis pildi järgi performance’iga suurepäraselt. Tekkis enam konnotatsioone. Kui Balti jaama tunnelis jäin mõtlema sellele, mida tunneks seda lavastust vaadates cerebral palsy’ga (laste tserebraalparalüüsiga) inimene või mõne vaimse puudega inimese lähedane, siis Baltoscandali versioonist pilte nähes asendusid need mõtted uutega. Lisandus see pealkirjast tulenev suvekiht, mis tunnelis puudus (oli väga külm päev), ja etenduse asukoht, turg lubas enam aimata lavastuse ekstaatilisust ja vabadust, mida see osati taotles. Ennekõike tegi mind rõõmsaks see, et lavakooli tudengid klassikalise teatri kõrval ka performance-kunstiga kokku said puutuda. Paistis, et nad nautisid seda. Ja seda on alati ilus näha.
Lavastusprojekt “KIBE!”, mille idee autor Lavastusprojekt “KIBE!”, mille idee autor ja lavastaja on Robin Täpp, autor-etendajad Maria Paiste, Mihkel Kuusk, Liisbeth Kala, Karl Jakob Bartels, Maria Helena Seppik ja Oskar Kröönström, tekitas minus palju mõtteid. Lavastuse aluseks oli pulm, vorm, mida kolmetunnise lavastuse esimeses pooles järgiti truult – laulatus, kirikukellad, ühine jalutamine ühest kohast teise, klaaside kokkulöömine, ühise laua taga istumine jne –, kuid mis teises pooles kujunes millekski, millega oli mul uudishimuliku ja üsna tähelepaneliku vaatajana keeruline kaasas käia. Kui esimene pool oligi n-ö päris laulatus, siis teine pool oli lavastus, mille seos esimese poolega oli õrnakene. Lavastuslikus pooles vaagiti vist fiktsioonabielu ja selle patulisust, tehti teatrit, lauldi, näidati videot ning lips seoti peale Dante purgatooriumi kujundiga.
Mis minus keerulisi emotsioone tekitas oli see, et keskmeks oli võetud pulm, mis on hetkel ühiskonnas laetud teema. Kogu omasooliste abiellumisõigus, mis võeti Eestis vastu alles sel aastal, laiemalt meedias valitsev traditsioonilise pere väärtustamine, trad wife’id TikTokis, kes soovivad oma meest toetada, kodus istuda, süüa teha ja tagasi aega, mida pole olemas olnud. Kogu misogüünia, mis pulma ja abieluga seondub, soonormid jms, mis on praegu lääne meedias kuumem kui ilm. Lavastuses “KIBE!” abielluvad kaks paari, mees ja naine. Lavastuslikus pooles saavad sõna valdavalt mehed, mõnel juhul ka naised, kes on lavastuse vältel valdavalt tagaplaanil. Nad kas laulavad, ei saa aru, oksendavad, naeravad naljade üle või koristavad maast kaarte. Esiplaanil on Karl Jakob Bartels ja Mihkel kuusk ning nende omavaheline võrdlemisi jõuline dünaamika sõnas ja liikumises. Siis kõneleb keegi vanem meesterahvas meile tarkust. “Nüüd on kõik.” Lavastus päädib sellega, et fiktsioonabielu on patt. Kas see ongi see, mida noortel on öelda?
Mul läks lavastust nähes närv lillaks. Pulma kui lavastuse keskse idee valguses oli “KIBE!” konservatiivne tükk. Kinnistati soonorme ja materjali ei arendatud. Kõik poliitiline jäi töötlemata. Ja pulmad on poliitiline sündmus! Selle asemel laulis naiskoor isamaalise laulu, Maria Paiste regilaulu, mis oli minu kogu lavastuse lemmiknumber, keegi laulis numbri Puccini ooperist “Gianni Schicchi”, kus naine palub oma isa, et too laseks tal oma armsamaga abielluda. Jällegi väga hästi esitatud. Ooper käsitleb osa Dante “Infernost”. Lõpetavast videost jäi meelde, kuidas keegi mees mudkui maha kuseb, mis oli alguses naljakas, hiljem patroniseeriv. Lavastusprojekt esitles patriahaati ja mõjus cishet meeste tükina, millel puudus eneseiroonia. See nõuaks millegagi riskimist, aga riske ei võetud. Ühiskondlikust tundlikkusest polnud haisugi.
Film ja neeldumine
Minu lemmiktööks oli film. Austraalia teatritrupi Back to Back Theatre debüütmängufilm “Shadow” mõjus mulle kui vesi tulisele kerisele. Teatritrupp tegeleb laval erivajadustega inimestega ning meediakajastuses on neid kutsutud ühkes kõige poliitiliselt laetumaks, provotseerivamaks ja radikaalsemaks kaasaekseks teatriks Austraalias. Kirjelduse poolest sobib Baltoscandalile valatult! Ja sobiski.
Filmi stsenaarium pärines prooviruumi kõnelustest. Näitlejad mängisid aktiviste, kes peavad raadis koosolekut ning kelle dialoogid sündisid proovides aset leidnud ühistest vestlustest. Linateose soov oli lõigata selle eelduse pealt, et publik arvab, et see räägib laval olevatest inimestest: filmi alguses räägitakse sealsetest inimestest, leiavad aset intervjuud. Kuid hetkega keeratakse tähelepanu publikule. Filmi peamiseks sisujooneks olid mõtted tulevikust – mis on tehistaip ja kuidas see mõjutab ühiskonda. Kuidas teha nii, et see üle ei võtaks.
No ja siis muidugi ka ableism. Kui palju mõeldakse meite juures erivajadustega inimestele? Kus nad on ja miks nad nähtavad ei ole? Nõukaajast on veel suur taak seljas, et erivajadustega inimesi juskui pole olemas või nad viiakse silma alt ära. Õnne läbi mõeldakse nendele vähemalt kunstivaldkonnas aina enam. Alati võiks rohkem, aga hea seegi. Filmi pealkiri on viide Charles Perrault’ jutule koerast, kellel on saak suus, kuid keda segab hetkeks liigutus ja ta kukutab saagi maha, et minna oma varju taga ajama. Nii et idee, et on midagi, aga kohe ka selle kaotamine on publiku positsiooni analoogia või illustratsioon.
Filmi puhul kõrvad puhkasid. Teatritrupp töötas kaasaegse jazzbändiga Luke Howard Trio. Näidendi koostamine viidi läbi koos bändiga. Jazztrios on midagi, mis paneb sind arvama, et kõik on improviseeritud, tõeline, spontaanne. Omamoodi jõustas see filmis improvisatsioonikvaliteeti. Raske oli uskuda, et see on mängufilm. Filmi režissöör ütleb intervjuus, et see oli teose tegemisel väga nauditav aspekt – muusikute ja näitlejate omavaheline suhtlus. See aitas kaasa ühes ruumis improviseerimisele. See oli mu selle aasta lemmikfilm! Au inimestele, kes selliseid asju teevad.
Au tuleb ka Abletoni ühe looja Robert Henke õuele. Nii hea on vaadata ja kuulata inimest, kes on saavutanud oma käsitöös täieliku meisterlikkuse. Tema audiovisuaalne performance “CBM 8032 AV” avardas piisake mu maailma. Henke ütles oma performance´i alguses, et see, mida ta nende arvutitega teeb, oli võimalik juba 80ndatel. Võimalus oli, aga sellist huvi või teadmist polnud. Tollal imiteeriti elektroonikaga valdavalt klassikalist muusikat. Elektrooniline muusika polnud cool. Täna on käepärast teadmised minimalismist, korduvatel struktuuridel üles ehituvast muusikast jpm, mis lõi võimaluse “CBM 8032 AV” loomiseks. Materjal võib olla kui iidne, kuid võimalusli selle kasutamiseks on lugematu hulk.
Nii Henke kui Belgia kunstnik Lawrence Malstafi installatsiooniga “Shrink” meenus Turrelli ja Irwini 1969. aasta eksperiment, mille eesmärk oli piirata sensoorset teavet ja katsetada ideega, et kogemus ise on see “asi” või “objekt”, mida kogeda. Nad lõimisid omavahel kajaju kambri ja ganzfeld’i, horisondi, millel pole tajutavat sügavust ega suurust. Toon selle eksperimendi esile, sest paljuski põhineb just muusika ja installatsioonikunst mõneti just kogemisel või tajumisel ja puudu on välised viited, tekst jms. Selliste teoste kogemisel on võimalik rääkida “välisest neeldumisest” (external absorption) ja “sisemisest neeldumisest” (internal absorption), mille puhul on valitsevaks jõuks üksnes taju ning me piltlikult öeldes neeldume sellesse – kaotame enda ja/või taju ennast ümbritsevast. Välise neeldumise puhul stimuleerib valitud väline sündmus meie taju määral, et me ei märka muud tajutava ümber, ei ebamugavat tooli, valutavat selga ega siiberdavaid inimesi. Sisemise naaldumise puhul kaob taju endast, helist, visuaalist jm ja tähelepanu voolab tuppa laiali. Me justkui sulame ära.
Kahe neeldumise sümbioos toimus nii Henke kui Malstafi, osati ka Salustri teoseid vaadates-kuulates. Ehk enam Henke omi, sest heli on mulle lähedasem kui visuaal. Kogu Malstafi loomingut on minu silmis võimalik vaadata läbi neeldumise. Tema teosed võtavad üle ja lasevad mul lihtsalt tajuda. Teostest saadud kogemus ise ongi see “asi”. Ta on meie sees. Muusikasse on see võib-olla enam sisse kirjutatud. Et sellesse “kaotakse ära”. Neeldutakse. Nii ma leviteerisin Henke performance’it vaadates. Polnud ühtegi mõtet, soovi, unistust. Oli üksnes voogtajumine.
Juubel
Mulle meeldis see festival, sest see oli minu jaoks niivõrd seinast seina. Ühel hetkel olin ma enda üllatuseks andunud võrdlemisi klassikalisele sõnateatrile, siis tahtsin ropendades ja nuttes saalist minema kihutada, sain näha oma lemmikfilmi ning kõige lõpuks kaotada end täitsa ära. Deeksisteerida. Nagu kõike sai tehtud. Isegi jalgpalli vaadatud.
Kava esitles vanu tegijaid, südamelähedasi kunstnikke – Malstaffi, Dimchevit, WAUHAUSi, Philippe Quesne’i kui kaaseestlasi oleme siinmaal varemgi kohanud – ning võttis ka uue sihi: kaasata enam noori kaasaegse teatri tegijaid. Eks neid ole varemgi kaasatud. Nüüd paistis see olevat vähe süsteemsem. Et esindame konkreetselt kaht Eesti teatrikooli. Nii saab rohkem sulanduda, sest nagu mainib festivali kunstiline juht Priid Raud Vikerraadio saates*, et meie probleem ongi see olnud, ja mitte ainult Eestis, vaid terves nn Ida-Euroopas, et meil ei toimu sulandumist. Ühed õpivad kuskil midagi väga kaasaegset ja ekstreemset, samal ajal kui teised õpivad Tšehhovit ja omavahel nad kunagi kokku ei saagi. Hea, et nüüd saavad. Nii tore, et nüüd saavad.
*Priit Raud: Eestis on mõttetult palju lavastusi, ERRi kultuuriportaal, 03.07.24: https://kultuur.err.ee/1609387535/priit-raud-eestis-on-mottetult-palju-lavastusi