Alustan oma teekonda ning jõuan labürindi keskpunkti. Sa ütlesid, vaata seda kui stsenograaf – võimalus potentsiaalseks stseeniks. Aga ma tõttasin aina edasi, kuni olin jõudnud afiššide taha. Ok, alustan siis veelkord algusest. Ja Sina ütlesid, et nostalgia on kimbatus. Mulle tundus, et olen sattunud lõksu. Lähen küll edasi, tiirlen ringi, aga samas ihkan tinglikku distantsi, turvalist valget piiritlevat konteksti. Tossav pliit, külmkapp Moskva lömitav hoiak – kammerlik misanstseen.
Butafooria seinad on haprad. Põrandal tuim linoleum, ilma elu jälgedeta. Detailid. Jõuan ringiga uuesti kööki ja keegi on siia istuma jäänud. Mees joob rahulikult õlle ja naine vestleb temaga, taamalt liigub keegi lähemale. Kõik aeglustub selles hetkes – viibiksin siin veel kaua.
Butafooria seinad on haprad. Mina seda suuremat ei usalda. Kui pakkusin ebalevalt välja, et küllap polegi kogu kraam just sealt korterist pärit ja kõik väljapandu polegi intensiivses emotsionaalses surutises süsinikuks pressitud, siis ütlesid, et jah! Loomulikult ei ole see sama külmkapp ja need samad kapid. Et seda valu edasi anda, piisaks ka makrofleksist ja traadist ning tsipa värvist. Mind on aga alati huvitanud, kas asjad reedavad oma minevikku ka asjasse mittepühenduile? On see mingil sõnatul tasandil aimatav, et tegelikult on tegemist butafooriaga, sest asja potentsiaal on korduva väärkasutamise või mittekasutamise tõttu niivõrd määndunud, et alles on ainult tühi kest, üks rikutud elu. Kas on võimalik näha kappi ilma kappideta ning nuga ilma nugadeta? Ma näen seda nii selgelt. Kas sa näed ka?
Teekond kappi ja tagasi
See kapp. Nii kaua kui ma mäletan oli see kapp alati segamini. Voolas üle nagu laava ning viskas aeg-ajalt pinnale uusi esemeid. See oli lapsepõlves vennaga mu lemmikmäng. Alustasime tavaliselt kappi sukeldumist paremalt poolt. See oli pime, ohtlik ja ettearvamatu — põhjatu. Ägisesime korduvalt mälestuste koorma all ja need lõhnad! Kaevusime üha rohkem kapi sisemusse. Kõik need erinevad kleidid, kasukad, jakid. Krimpleen, nailon, siid – meid üha sügavamale viib! Oluline oli kapi kõhtu kaevata tunnel ning edasi rühkida. Lõpuks jõudsime teisele poole ning olime sellest seiklusest rampväsinud, aga samas õnnelikud. Me olime käinud ühes teises maailmas.
Ei, tegelikult ma ei ole siin üksi. Ei ole kukkunud mingisse akvaariumi mahajäetud korteris, kus mälestused ajavad käest ära toataimedena oma lihavaid kombitsaid igasse mu meelesoppi, nii et kõrvust turritavad välja tupsliilia libedad keeled. Tähendab, seda ka, aga täielikku kombineestumist takistab võõraste kohalolu. Kappi sisenenuna paistab esimese asjana nurga tagant piinlik-sõbralik naeratus. Pigistan huuled sarnaseks grimassiks kokku. Köögis kohtab mõõdetud sammude ning eesmärgipäraste kinni-lahti liigutustega vaatlejaid-uurijaid, kes liiguvad külmkapi juurest ning nugadest üle libisedes pliidini, ja siis lauani, ja siis väikse kapini, ja siis järgmisesse tuppa voodini, riiulini, õmbluslauani, telekani jne jne jne. Vaatan inimesi. Mõned on kohmakad ja ettevaatlikud, mõned silmnähtavalt kultuuri jahil ning mõtestamas, mõni lihtsalt uudishimulik ja lahutab meelt. Kõigi nende kärsituid käsi peab endal tundma seinale riputatud köögirätik, mille "sõnumit" saab kahjuks lugeda ainult sirgeks tõmmatud olekus.
Asjade vastu ei olda reeglina aupaklik. Kui seda tulebki ette, siis aetakse seda segi ihnuse, haiglasliku varumisega või nüri enesenäitamisega, mis peidab vitriini taha serviisid, paneb koguma margariinikarpe ning katab värskelt soetatud diivani koerakriimulise näotu riidekattega. Üldiselt on asju väga palju ja kõigil on neist täielikult suva. Asjad ise inimestele korda ei lähe, pigem see, mis nendega teha saab, millist elu nad võimaldavad või mis tähendust nad kannavad. Kui kergesti lastakse end lõdvaks ning hakatakse lappama, tuulama, nuuskima, surkima, togima, näppima, nuusutama, raputama, silitama, pigistama, kõikidele nuppudele vajutama, kui "omanikku" pole näha või kui ta on andnud selleks loa.
Metskitsed
Suundun otse ruumi keskele, voodi on valgustatud. Must tint voolab üle meie aja. Pilk kangastub voodi päitsis olevatele metskitsedele. Mulle tundub, et olen siin käinud. Võib-olla mõnes teises elus. Võib-olla meenutab see mulle hetke, kui olime Sinu vanatädi majas. Keegi oli seal käinud. Jälle. Võikalt kustutanud oma sigareti koni küünlasse. Jäljed. Sissetungija, tugevama õigusega. Minus kasvas paaniline hirm. Palusid mul maasikaid korjata. Juuli, rohtukasvanud ja rammestunud. Samal ajal hoidsin käes telefoni, et iga hetk helistada 112-te. Aga valgus oli nii lummav. Liikusime veel korra läbi maja. Siin oli vaid ajatu nukrus. Üksik vanainimene maal, tapetud mõnesaja raha pärast puuriidas. Küsisid, kas sooviksin siit midagi. Pilk langes rohekas-sinisele sirmile, millele olid maalitud lustakad punased metskitsed, aga ma vaikisin.
Ja siis on veel nostalgia. Üpris tihti elavad asjad kauem, kui me ise. Küllap seetõttu seostatakse asju kindlate ajahetkedega või juba kadunud inimestega. Esemed on ideaalsed triggerid. Vaatamata kulumisele ja lagunemisele püsivad nad meeles kategooriatena, nii et täpset ettekujutust asjast endast pole tingimata vaja, et midagi sarnast uuesti kohates hakkaks silme ees mängima mineviku multifilm. Aeg-ajalt, eriti kui eset ümbritseb päranduse oreool, kiindutakse asja oma pärasesse vormi. See võtab endise omaniku kuju. On kuidagi nii juhtunud, et olen eri hetkedel saanud päranduseks kaks visplit. Ma ei kasuta kumbagi neist suuremat, lebavad niisama sahtlis. Nad on väga erinevad, üks harali ja roosa ning teine keerdus ja kõva.
On üks tassijutt, mis on mind aastaid kuidagi valet pidi süganud. Tegelikult koosneb see kahest jutust, millest üks on laul. Kõigepealt jutt. Kunagine professor jutustas mulle oma ema suhtumisest asjadesse. Tal oli lemmiktass, mida ta oli andunult kasutanud ilusad nelikümmend aastat. Üks päev pillas ta tassi maha ja see purunes. "Mis seal's ikka, eks ma muretse uue, " oli selle peale professori ema kostnud. Teises loos laulab Kate Bush oma emast ja kannukesest, milles too piima hoidis ning mis oli emale ilmselgelt väga armas. Laulus on koht, kus ema laulab kannukesele: "Little brown jug, don't I love thee, little brown jug, don't I love thee!" Kannukese purunemine ühtib laulus ema surmaga. Killud jäävad põrandale veel tükiks ajaks.
Intiimne ja ajalik
Aeg on piiritu. Ta on siin ruumis igasse nurka surutud, täidab õhku pannkookidena ning pressib põranda poole.
Tiksub. Tuksub.
Puntras. Selles on tegelikult omaette mõnu, väänlemine ja soigumine ühes ja samas homses-eilses.
Tikandid olmeliste sõnumitega. Sest kõige olulisem jääb niikuinii ütlemata.
Intiimne ja ajalik. Sest "Mitte ainult minu tädi Ellen".
Aeg seiskub ja seisatab. Võtab hingematva pausi.
Üksindus ja Camay seep, mis peseb igavesti kaunitari õlga.
Unistused vajuvad kivina põhja. Ja söövad hommikuti rosoljet.
Vesi muutub sogaseks, aastakümned kukuvad kokku päevadeks, õdedeks.
Lõpuks ununeb teekond siia. Ja leiab end uuesti üles.
Süda on must ja hoiab Sind enese haardes.
"Mul hakkas videot vaadates kohe kergem. Pole nii raske ühti. Ja meenus see mõnu, millega vanasse jamasse jälle oma näo surud. Paremat justkui ei tea, ei oska tahtagi!"