Alati on mingi deadline. Kuskil on kellelgi iga päev deadline. Igal keskpäeval, keskööl, Kesk-Euroopa ajavööndis, keset kõiki teisi tegemisi, kangekaelne deadline. Hetk, mil otsa lõpeb võimalus endast midagi pakkuda. Kellekski pakkuda. Teha parim võimalik pakkumine.
Parem kui teistel.
Parem kui eelmine kord.
Parem kui võimalik.
Deadline kollitab sind varahommikuses unes, kolistab open callide lehmakellasid, annab taotlusvoorude õhuhäiret, äratab su üles ja ei lase uuesti suikuda. Võid end veenda uuesti uinuma, aga head nahka sellest enam ei saa. Töntsid tulevad unenäod, milles muudkui end põhjendad. Ärkad siis regamisvormide pohmellis, silm veel ei seleta, aga sõrmed juba sügelevad ja proovid kujutada ette, mida näevad unes need, kes parimate pakkumiste tihnikus sihti langetama hakkavad. Tahaksid sa olla nende unenägudes?
Õiget suunda kätte hõigata.
Otsustusi sosistada.
Virvatulukesena neid enda mülkasse meelitada.
Ja siis jääb aeg seisma, võtab end kokku ja saab täiesti otsa. Deadline, suslik, raisk, tuhiseb sust mööda ja annab jooksu pealt teatepulga järgmisele endasugusele. See uus jääb distantsile sörkima ja narritab sind eemalt. Eelmine jääb aga haldussuutmatuse padjale puhkama.
Tal on aega küll.
Sina sörgi edasi.