Eelmise aasta lõpul olin kuu aega residentuuris Kanuti Gildi SAALi black boxis, mis tuntud ka kui Püha Vaimu SAAL. Suhtelises üksinduses, püüdsin seal enda jaoks kodustada lavastuslikku keskkonda, mida Kanuti kahtlemata on. Et olen oma taustalt võrdlemisi (klassikalises mõttes) kujutav kunstnik, suhestun etenduskunstidega rohkem kui nähtusega, kui väljendusvahendiga.
Olen oma praktika ja tegutsemise laadi poolest suhteliselt kohaspetsiifiline. Ruumiliste situatsioonide juures meeldib mulle tabada seda, mis jääb väljapoole vaatevälja: atmosfäär ja mulje – asjad, mille komponentsus on vaieldav. (Teada tuntud poeetide maniakaalne isu kaardistada tundmusi, mida eriti ei ole võimalik kaardistada, sest nende fenomenaalsus seisneb nende efemeersuses.)
Otsin viise, et tuua visuaalseid paralleele, väljendada subjektiivset ruumikogemust, mängida mingisugusele kollektiivsele nostalgiale. Püüan (ja mitte ainult mina, vaid kunstid üldiselt) viidata selle kaudu, mis olemas on, sellele, mida ei ole. (Võibolla ongi hallutsinatsiooni ja kunsti vahe see, kellele see kogemusena suunatud on.)
Siin on kolm suurt akent ja küünlajalad, mis kõik kõiguvad. Neisse ei jätku küünlaid. Siin on lamp, mille avatud kuppel saadab murtud punast valgust üle toa ja mille vaskne kere on seina ühendades laengu all. Kumbki tapeet katab vaid pool tuba: kirjutuslaua pool on suuremad ja voodi pool tuba väiksemad lilled.
Vastasmaja lammutatakse - meie maja ainuke eakaaslane sellel tänaval. Siin on ämblikuvõrgud ja tolmune. Meeleolu on siin tihkelt, lõhna kohta puudub mälestus.
Läbi palavikuliste püüdluste mäletada ühte kohta muutuvad tähenduslikuks ja mitte-tähenduslikuks kõik teised kohad. Viibid ennast ümbritsevates ruumides kõrgendatud tähelepanuga: Kas see lõhn on sarnane, kui on, siis mis veel sarnane on, mis siin veel on, kuidas sellest mälestusest välja saab.
Pildid justkui hakkaksid meenuma. Kohalik ja minevik on teineteisele järsku hästi sarnased.
Kanuti Gildi SAALi teise korruse eesruum on mu Praha koduga ääretult sarnane. Kolletunud lehtedega raamatud riiulis, millel on teatav kopituse aura.
Kuskil on mingid tuttavlikud sinised ja punased, aga need ei pruugi olla isegi need samad. Need tegelikult isegi ei pruugi olla sinised ja punased.
Seda ruumi, mida ma taaslavastama hakkasin, ei ole olemas. Tähendab, küllap ta ikka on, aga sinna ei pääse, ja vaevalt ta enam samasugune on ja vaevalt ta üldse selline oligi, millisena mina seda mäletan.
Kogemuse jõud on selles, et me neis kohtades olla oleme saanud, mitte selles, et nad olemas on. Laval saab luua terve rea kogemusi, mida ei ole olemas, aga need valideeruvad ainult läbi nende kohtade, mida me juba kogenud oleme. Ülejäänud lähevad meist mööda. Uued asjad koosnevad alati n arvust eelmistest.
Hambusse jääb lavastuslikkus. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on see lavastamisega seotud, sellele iseloomulik. Väljaspool etenduskunstide konteksti on sellel aga teatava ebasiiruse maitse – muuta midagi suuremaks, uhkemaks, väiksemaks, eepilisemaks, jõledamaks, pühalikumaks – tuua elulähedasse skaalasse midagi, mida muidu ei pruugi olla.
Teatris on selliseid lükkeid ette võtta ütlemata lihtne. Ruum ei vaidle millelegi vastu. Vastupidi! Ruumid, mis on puhtaks tehtud, selleks, et iga jutustaja kõlavärvidele ruumi oleks, meenutavad eelkõige ainult kõiki teisi ruume, milles jutustada. Mustas kastis muutub automaatselt mingisuguseks kaasatavaks objektiks peaaegu kõik mida sinna panna. Konteksti tõttu tundub kõik olevat pisut rekvisitoorse väärtusega.
Minu black box on umbes klassiruumi suurune. Trussid on ainult siin ja siis kaks meetrit seal pool.
Aknaraamid, mis erinevalt seintest ja aknaklaasidest on jäetud valgeks, tõmbavad tähelepanu.
Paremas seinas on nišš, võimalik, et seal on kunagi uks olnud. See ootab, et mida sinna asetaks, et miski selle täidaks, et tühi võlv seinal raamiks midagi.
Hakkan enese mõtetele konteksti rajama. Ehitan endale uued seinad, alustan karkassist, et see siis papiga üle lüüa. Mõtlen, mis värvi sein peaks olema.
Epp käis külas ja ütles, et ta näeb Püha Vaimu SAALis värvi alla. Olevat olnud vanasti sinakas või rohekas ruum – mul läks meelest, et kumb. Ma ei kujuta ette. Püüdsin leida kohta, kust musta värvi alt oleks näha, kumb siis.
Must värv laseb mõnest kohast paista, et eelmine värvikiht on koorunud olnud. Aga värvis ei paista auke, ainult täitsa nurkades. Alumine värv paistab neist, aga mustaga kõrvuti tunduvad kõik muud heledad pinnad enam-vähem valged.
Korraks on kogu saal haiglaroheline. Siis on see natuke nagu mu stuudio, enne kui me seinad üle valgeks värvisime.
Leotan paberit, et sellest midagi muud teha; püüan papist tooli meisterdada, aga ükski neist, mis valmis hakkab saama, ei sobi siia. Toon asju ja asetan neid siia ja sinna. Teisendan algseid visandeid suhtelise suva järgi. Olen oma karkassiga peaaegu valmis.
Heledast puidust võrgustik hõljub ja joonistab musta tagaseina asümmeetrilisteks tükkideks.
Katan karkassi valge papiga.
Keset laiutavat tühjust on pisikene valgete seintega tuba, kellele iganes, ilma mööblita, ilma erilise iseloomuta.
Ruum, mida ma loon, ei hakka eriti mitte kusagilt, ega lõppe ka eriti kuskil. Kõik, mis ma siin teinud olen on põrandal ja seina äärtes tööriistade, papi ning kile näol alles ja püüab vahele segada.
Pisikestel vanalinna lavadel ei kipu enam akse olema, eesriietest rääkimata. Pilku võib suunata kuidasiganes parasjagu isu on. Valguseid installeerides avastan enese jaoks noad, mis valgusvihku raamivad. Ma olen täpselt nii pikk, et redeli otsast kikivarvul valgusteid pea kohale kinni keerata.
Keegi ei teadnud kui kõrge Pühavaimu on:
mina + keskmine treppredel.
Kui tuled on paigas, panen laetule kinni.
Mustaks värvitud Pühavaimu saal kaob valdavalt öhe. Kaos-laboratoorium, mõttekildude ja materjaliga igas võimalikus nurgas on kadunud. Välja puhastub häguste piirjoontega visandlik stseen.
Saksakeelses teatrimaailmas on selline asi nagu bauprobe. See on see päev lavastusprotsessis, kui visuaali proportsiooni ja mulje testimiseks ehitatakse lavale tulevase stsenograafia nö. 1:1 skaalas makett. Aga mul ei ole siit kuskile edasi vaja minna, see ruum annab juba isegi mängima, võtab omaette aega.
Olen paar nädalat varem alustanud ühes spetsiifilise koha taasloomisest. Senini oli see Püha Vaimu SAAL minu, puidu, poltide, vaha ja paberiga. Nüüd on see midagi muud. Thea Brejzek ja Lawrence Wallen pakuvad uurimuses “The Model as Performance” välja mõiste autonoomne makett – makett, mis ei kujuta ühtegi olnud ega potentsiaalselt loodavat ruumi vaid omab agentsust iseeneses. Siin on midagi, mille reaalsus erineb teda ümbritseva black boxi või tema lähteks olnud kulunud põrandatega korteri omast.
Seda ruumi, mida ma lavastan, ei ole tegelikult olemas. Ma panen aeglaselt parrid kustu.
Tohuvapohu seinte peal joonistab ennast välja, illusioon kaob.
Lükkan laetuled peale.
Kõik – mu erinevad vaatenurgad – tulevad jälle ühele põrandale kokku
Vahel ma pildistan seda, mida teen.
Ekraanil muutub isegi laboratoorne ruum teatraalseks. Või siis mõnikord, täiesti vastupidi, jonnakalt eklektiliseks.
See tuletas meelde seda katset, kus valge paber, ka punase valguse käes tundub meie mõistusele valge, kuigi valgus peaaegu alati värvib selle ära. Punase valgusega ruumides ei ole valgeid asju – kui paberist pilt teha ja kontekst sealt ümbert ära lõigata, oleks paber roosa.
Valged seinad on foto peal laguunsinised.
Täna on kõrvalsaalis esikas.
Heaendeline ärevus on igal pool, pole keskkonda, et tööle keskenduda.
Naasen homme:
Eufoorilise avangu ja sümboolsete esika-jookide lõhn on õhus. “Mets” on pisut korrast ära, natuke pilla-palla, siiski tihedusega, aga mitte enam niimoodi haamer-vedeleb-sest-see-töö-jäi-kolmeks-päevaks-venima-maitsega vaid mingi kirjeldamatu teatri asja või tundega.
