SAAL Biennaal 2023 Kanuti Gildi SAALis
Kuraatorid: Eneli Järs, Maarja Kalmre, Henry Kasch, Kaie Küünal, Heneliis Notton, Priit Raud, Kristiina Tang, Siim Tõniste, Annika Üprus
Dear diary,
Rosolje võrdluse laenan siinkohal Kanuti ⅓ kunstiliselt juhilt Maarja Kalmrelt, kes esitas IDA raadios kollektiivile küsimuse: kas kooskureerimine võib viia rosolje ehk segaduseni? Üldlevinult on rosolje punapeedine salat, mis sisaldab soolaheeringat, kuid salatit valmistatakse ka vorsti, liha või ilma loomse valguta. Sarnaselt kartulisalatile on rosolje-eelistused igal laudkonnal ja indiviidil erinevad; mina näiteks jälestan sibulaga rosoljet, osad põlgavad hapukat õuna. Mina panen rosolje sisse soolaheeringat, mõni jookseb kalalõhna peale peaga vastu posti.
Kooskureerimine on viimase aja nähtus, mille üks eesmärkidest on pakkuda akuutsem lõpptulemus. Kooskureerimise üks kitsaskohtadest seisneb eelmainitud potentsiaalses rosoljes: kas mitme inimese erinev arusaam ideaalsetest komponentidest ühtib või segatakse kokku heeringas ja sink? Kas heeringas ja sink sobivad sellises keskkonnas kokku või sülitatakse esmasel kokkupuutel toit suust? Kas indiviid suudab tervikut paremini hoomata ning retsepti täpsemalt jälgida kui mitmepealine lohe, kes oma suva järgi kaussi tooraineid lisab?
Mina pooldan kooskureerimist kahel põhjusel: 1) Tarbijal on suurem tõenäosus leida midagi, mis teda päriselt kõnetab, sest mitmekülgne kava meelitab mitmekülgsemat publikut 2) Laiendades vaimukapitali diapasooni, pakub sõbralik kooskureerimine dialoogilisi väljundeid, mis monoloogis ilmselt ei tekiks.
Tooraine turul
Avamine EKA galeriis. Kanuti kollektiiv on selga pannud T-särgid loosungitega “collective… (hectic, romantic, subconscious jne)” ja festivali jooki ehib kelmikas nimi kollektiivne kõhutunne. Peedi paneb keema Taavet Janseni ja Liis Varese näitus “Inimeses Hoitud”, milles uuritakse kollektiivset kujunemist ühe ruumiinstallatiivse teose näitel. Olen elu jooksul kaks korda EKA galeriisse sattunud, kohalikud sõbrad aga rohkem. Ühiselt nõustume, et nii suurt rahvamassi pole seal veel näinud. Ohtralt tarbitakse kollektiivset kõhutunnet ja peagi sätitakse sammud avaetendusele. Õhk on värske.
Kanuti suur saal on rahvast pungil. Erkkollase valguse käes laiub vaataja ette antiikmütoloogiline süvailm, mis analüüsib misogüünia lähtepunkti Moosese I raamatu Eeva ja Pandora troobi alusel. See on Teresa Vittucci ja Colin Selfi “DOOM”. Liites klassikalise narratiivi kaasaegse absurdiga saavutatakse kaasahaarav empiiriline uurimus sooidentiteedist ja selle esinemisviisidest. Olles kunagi näinud Vittucci ja Melanie Jame Wolfi “Showbusinessit”, Berliinis, SOPHIENSÆLEs, üllatas “DOOMi” semantiline dialoog. Mul on päris suur beef kaasaja kunsti tendentsiga ahistada tähendusloomet. Kardan paaniliselt, et oleme jõudnud kohta, kus keegi aeleb natuke laval ringi, kutsub seda keerulise võõrkeelse nimega ning ülejäänud kogukond on sunnitud seda mingil moel tunnustama. Õnneks suutis “DOOM” sellest hoiduda ning omas minimalistlikus mahlas selge sõnumi edastada.
Vittucci ja Selfi kolmetunnine töötuba “Doom it Yourself” võimaldas tutvuda edendajate mõtteprotsessiga. Matkides harjutusi, mida Vittucci teost etendades laval kordab, lisas DOOMisfäärile tervikliku kihistustuse. Veel pakkus pinget harjutus, milles armatseti ruumiga. Ülesande püstitus lihtne: fantaseeri ja tunneta lampi, tooli, põrandat nagu tunnetaksid armsamat. Olin liiga aseksuaalses tujus, et rolli sisse minna. Fantaseerides hüpoteetilisest silmarõõmust, nühkisin kurblikult põrandat ning armsama asemel mõtlesin harjutuse lõpust. Samas, äkki on vahel vaja teeselda, et oled Fra Angelico ingel, kes moondub krõnksus selja ja rõveda irvega deemoniks. Ehk on vaja seksida lambiga, et asjadest päriselt aru saada.
Ereda leegiga põles audiorännak “Guide to surviving Masculinist Territory”, mis uuris incelite võimudünastiat ühe inceli loo näitel. Naiste vihkamine on ajalooliselt väga aktuaalne teema, kuid tekstist jäi kõlama üllatavalt vähe. Teekond Telliskivist Kanutisse oli tegevusvaene ja lootsin audiogiidilt täidet, mis läbitud teekonna kulminatsioonini viiks. Paraku seda ei juhtunud. Ajalooliselt huvitava kontrasti pakkus Ada Lovelace’i lugu, kelle huvi matemaatika vastu viimase surma viis. Väidetavalt topiti ajaloo esimesele arvutiprogrammeerijale tuppe lilli, et lillelõhna peale kihk reaalainete vastu kaoks. Meenus taas, et tänapäeval pole naine nii jube olla kui kakssada aastat tagasi.
Vici traditsiooniline heeringas
Meg Stuart ja koosseis Damaged Goods tappis mu ära ja äratas siis ellu. Olen just 13-tunniselt võttelt tulnud, saali ukse taga tunnen unetusest tingitud arütmiat, süda on veidi paha ja plaanin istuda ukse juurde, et märkamatult saalist lahkuda, kui sitt ventikasse lendab. Istun hoopis keskele esimesse ritta. Stuart ja koosseis Damaged Goods järjestasid etüüdid juba toimunud soolo- ja paaristeostest. Seejuures üllatas , mis eraldisesivad teosed üheks tervikuks sidus. Järjestuses puudus narratiivne loogika, kuid teos mõjus aktiivsena. Furoori vallandas etüüd, milles tantsijad Claire Vivianne Sobottke ja Maria F. Scaroni laval ihualasti maadlesid. Pilkavalt nipsati üksteise tisse, topiti varbaid intiimkohtadesse, häälitseti, söödi üksteise perset, spankiti ja oiati. Klounaad ja võimuvõitlus ühes vaatuses. Rahvas hullub, mina hullun. Sel hetkel defineerin enda jaoks hea ja halva teatri vahe: hea teater muudab ajukeemiat. Saalist väljudes tahtsin minna baari, lugeda raamatut, vaadata filmi, sörkida. Keha kogus piirdenärvisüsteemist kokku viimased annused endorfiini ja uni oli täiesti kadunud. Olin laetud. Tagantjärele ei mõtle ma nähtust kui geniaalsest konstruktsioonist, mida ülistada; pigem pani Stuart mind ümber mõtestama, millist teatrit austan.
Õigetes kätes võib kordus pakkuda rohkem informatsiooni kui vahelduvus. Valedes kätes võib kordus päädida tüütu tiksumisega, milles pissihäda ja migreen üle võtavad. Candela Capitani “The Death at the Club” suutis kordusega taaskäivitada kahte traumat, millega mõõtu olen võtnud: tirelid ja ülestimulatsioon klubis.
Candela astus valgele matile ja umbes kümme minutit ja kümmekond tirelit hiljem tundsin ebamugavust. Mõtlesin tõsimeeli, et seda mina järele ei teeks. Võin toppida varbaid tuppe, karata paljalt mööda seinu, nutta, näppida, laulda ja roomata, aga minu surve all turi pinnast ei puuduta. Paari hingetõmbepausiga sooritas Candela tireleid 45 minutit järjest.
Meenusid hetked elust enesest, kui oled agressiivse tempo saatel tantsupõranda higiseks lihvinud ja nutikell hoiatab, et keha on extreme workout mode’is. Kalorite tarbimine ja kulutamine on ilmselges ebakõlas ning ainukeseks kaaslaseks on kraanivesi, mida väriseva käega tarbida kannatab. Intensiivne tirelikava lennutas Candela viienda käiguga psühhootilisele äärealale, mida on klubis kogenud iga dekadentlik peolõvi. Atmosfäär mädanes sensoorsest piinast, väljapääsmatu horror, milleni iseend viia. “The Death at Clubi” puhul on etendaja koostanud erudeeritud etteaste, mis ei peta vaatajat lihtsusega. Üldmuljele aitas kaasa veipiv dj Pandora, kelle Berliini kaliibriga setid panid puusa nõksuma ja täitsid ruumi kvaliteetse klubmuusikaga. Rutiini jälestava inimesena leidsin esmakordselt võlu lavalisest kordusest, mida Candela korduse printsiibil sooritatud kukerpallid tekitasid. Narratiivsest ja stsenograafilisest perspektiivist oli sisu staatiline, etendaja seevastu dünaamiline. Tekst ehk tirel ei muutunud, lugeja ehk Candela muutus.
Kehalise hõõrdumise jätkuks leidsin end Ben Riepe’i “CREATURE’ilt”. Kiidan heaks Kunstihoone ruumid, mis võimaldasid lavastust vastavalt etendada. Rännaklavastus viis vaatajad läbi erinevate ruumide, esialgu giidiga, hiljem omapäi. Koondmulje meenutas metaurbanistlikku ayahuasca tseremooniat, milles põlismetsa asendab valge galeriisein ja tee asemel juuakse greibi-rosmariini-muskaadiga maitsestatud vett. Ühe ruumi põrandat kroonis värske muru, mille keskel etendajad tantristlike liigutuste saatel röökisid.
Õun või sibul?
Neljatunnine performance-film “Seek Bromance” toob ekraanile Cade Moga ja Samira Elagozi transromantilise suhte. Põrkuvad maskuliinsus ja feminiinsus, intiimsfääri jagatakse üksteise ja kaameraga. Filmi esimeses pooles mainis Samira, et alguses pidid nad kahekesi laval olema, kuid nüüd on füüsilisel kujul vaid tema. Teise osapoole puudumist nelja tunni sees rohkem ei selgitatud ning otsustasin Cade’iga ühendust võtta. Kirjutasin talle Instagrami ja uurisin, kas ta oleks nõus paarile küsimusele vastama, kuid Cade ei soovinud “Seek Bromance'i" teemadel rääkida, sest see kahjustaks tema vaimset tervist. Jah, teos jälgib laias plaanis Samira testosterooni võtmise teekonda, kuid Cade’i roll on võrdselt oluline. Kohati testib film koosloomise piire ja tõstab esile ohukohad kollektiivses tegevuses, nt koostöös tekkivad lahkhelid.
Festivali lõpubossiks oli sel korral Marlene Monteiro Freitas’i juhendatud tantsutrupp Dançando com a Diferença tööga “Ôss”. Madeira päritolu trupp koosneb erivajadustega inimestest ning eesmärgipäraselt on trupi ülesanne suunata ühiskonda väärtustama vähemusgruppe professionaalsel ja loomingulisel tasandil. Mina polnud sünopsist enne teksti kirjutamist lugenud. Ühtlasi oli tegemist minu nähtud festivali ainukese seisva ovatsiooniga. Sellise teose puhul ei oska ma kirjutamisel üheski otsast analüüsida. Sotsiaalse filtri läbi on mõistagi tegemist laetud meeldetuletusega, mis eristub täielikult kõigest, mida Eesti lavalaudadel kogenud olen. Narratiivsest positsioonist jään sõnaahtraks. Kas sellisel juhul hinnata asjaolu, et tegemist on vähemusgrupiga või hinnata tüki sisu ennast? Dialoogivaesuse asendas informatsioonimärul, mis kulmineerus südamliku tiraadiga. Saalist väljudes ega ka nüüd ei oska ma midagi tunda või öelda, täielik verbaalne kõnnumaa.
Kõht täis, meel hea
Maitseid ja tundeid on erinevaid. Kollektiivse kureerimise tulemusel loodi taotluslikult või juhuslikult tolerantne, aus ja värvikas kava, mille menu tõestuseks tunnistasin enamasti välja müüdud saali fenomeni. Osadele mõjus üldpilt liiga ärksana, vastupidiselt teistele, kelle kaif selles seisneski. Kõik viitab sellele, et universaalselt ideaalset rosoljet pole olemas ja kõigile meelepärane olla pole võimalik. Aga see ei tähenda, et rosoljet nautida ei saaks. Tänavusel SAAL Biennaalil sibulat sees polnud, leidus hapukat õuna, kuid vajadusel sai selle kahvliga välja kookida. Kahju nentida, et ei jõudnud vaatama kahte etteastet ja ühte workshopi, rõõm väita, et nähtu hulgas polnud midagi, mille lõppu hambad ristis oodanud oleksin. Nagu SAAL Biennaali raames toimunud sümpoosiumil rõhutati, siis on kooskureerimise eelduseks kommunikatsioon. Ühise vastutuse võtmisel tundub esmatähtis vokaliseerida enda mõtted, ideed ja hiljem genereerida kollektiivne tähendus. Jäin rahule sellega, mida otsustav kollektiiv üksteisele ja rahvale kommunikeeris. Aitäh, kõht on täis.
Foto: Fitlap