Ma käisin eile Potsataja remake’i vaatamas.
Vene keeles. Narva Apollo kinos.
Saal oli täis. Film oli flat.
Animeeritud nagu ameerikas,
aga naine tegi köögis SÕRNIKUID.
Mees istus laua taga.
Ootas.
Kuni naine nutma hakkas.
Tüli ei lahendatud, vaid istuti edasi,
Vaikuses.
They got that right!
They have cakes shaped like hearts.
A man buys his woman one. He eats her.
That bothers you.
You have a headache.
Your mom gets you a Cola and painkillers from Maxima.
She eats pizza.
You tell her you’re SAD.
“Make some work from that.”
You laugh.
But she wasn’t joking.
You eat her!
Here in Narva.
You start to believe in capitalism again.
The flashiness of supermarkets makes you feel safe.
You walk the branded indoor streets,
and buy a Bounty or something pink.
The sweetness makes you feel connected.
Hidden sugars wrapped in an American dream
give you hope.
Su vanaema kogub ikka veel suhkrupakikesi,
among other things.
You also have a stash of sugar bags
besides your bed.
For you it’s a poetic act, for her it’s fear.
Sa romantiseerid asju, mis näevad nõukaaegsed välja.
Sa ei taha oma vanavanemate minevikku ära peita,
vaid seda austada, aru saada ja lahti harutada…
Sa tead, et see valu on osa sinust.
Nemad tahavad unustada,
aga põlved ei luba,
annavad tunda.
You over-eat.
Not quite sure if
from the fear that there might be war here soon again,
or from trying to avoid that thought, all in all.
And now,
you cannot sleep.
You feel bloated and unsafe.
You are woken up by unreadable messages from your dad,
you know he’s drunk,
one of them ends with:
You think of calling somebody,
but it’s 5 o’clock.
You don’t feel the same shame that you used to,
you won’t keep silent
like women in Potsataja.
But still wouldn’t know who to call…
I know we all have pain in our families,
in our cells.
It’s not a private problem.
My body is political
and so is yours.
My pain is political
and so is yours.
Pood nimega Progress.
Have you ever thought where the names MAXima and KONSUM come from…
What fears are hidden behind the oversaturated colours?
Saun.
Seisin samas asendis nagu turvakontrollis
käed külgedel natuke laiali ja jalad kergelt harkis
ja lasen sellel naisel ennast sisse seebitada.
Ta ei küsinud minult luba sõnadega, vaid oma kehaga.
Me ei jaga sama keelt, aga siin kuumas ruumis
jagame sama maailma.
See ei ole mulle ebamugav,
vaid naudin tema eba-seksuaalset lähedust mulle.
Ta paneb need liivapaberi kindad, mis on ostetud ehituspoest,
minu kätte,
nüüd seebitan ennast ise.
Meid mõlemaid kraabib see sama krobeline pind.
Meie kehad on üks, isegi siis kui poliitilised vaated ei ole.
Saan aru tema hirmust ja tema minu omast.
Laseme teineteisel olla. Üheskoos.
Vaikuses, mis kannab, mitte ei peida.
Keegi pole Narvas veel minu vastu nii kena olnud.
Mulle sellist lähedust pakkunud.
Tavaliselt jääb poliitika ette.
Ehk on kehad need, mis ühendavad,
mitte kultuur, mitte sõnad.
Aga ma siiani ei saa aru, mis nende kahe vahe on…
Filmiarvustus Potsataja, Чебурашка (2022, Dmitri Djatsenko), nähtud Narva Apollo kinos.
Inspireetitud regional gothic meemidest ja elust Euroopa piirimail, kus soft political power pole enam nii pehme kui üle pilve tundub.
Mia Tamme uurib kinokunsti Narva kunstiresidentuuris projekt Punane Täht raames, mida toetab Eesti Kultuurikapital.