Kirjutamiseksperiment

Esimene olles kipun tundma, et peaksin asju kuidagi nimetama või kuidagi sisse juhatama. Ma ei teinud seda seekord.

Ole mureta, teen seda sinu eest. Hea lugeja, mul on tunne, et järgnevat teksti võib hea olla lugeda liikumises. Ma ei pea selle all silmas, et iseend peab samal ajal liigutama, aga ühest kohast teise kulgemine, olgu siis bussi, rongi, auto, lennuki või kuumaõhupalliga. Kokkuvõttes millegagi, mida ise juhtima ei pea, kuid mis soodustab mõttelendudest ja ideepoegadest lahti laskma ja infot lihtsalt vastu võtma. Kaunist kulgemist ;)

Milline sinu tuba välja näeb? Milliseid metafoore elu kohta su elupinna materjalid ja ruumikasutus endas peidavad? Tundub see sulle tähtis?
Jah, sa loed seda (tubli keskendumine!), jah, sa oled priviligeeritud, jah, sa ei oska selle infoga otseselt midagi ette võtta. Milline infokandja defineerib sinu lapsepõlve?
Kas mõni selle teksti autoritest meeldib sulle romantilisel või seksuaalsel moel ning kas sind huvitaks nendega kohtingule minemine? Kui see oleks romantiline komöödia, siis kuidas sa oma esimese sammu astuksid? Komistaksid talle kohvitopsiga Viini tänavatel otsa?
Mis tunne valdab sind dušinurka puhastades?
Mis põhjusel sina Belgiasse koliksid? Aga Palestiinasse?
Jaksad veel lugeda, mõelda?
Millised sõnad sulle rahu pakuksid?

Hiljutisi asju:
Sõbrad, kes sinus head sooja olemist tekitavad.
Vaenlased, kes sind kuumaks kütavad.
Neli tühja rida midagi, millest ma üsna vähe mäletan:
_
_
_
_
Kõrvalejäetuse tunne, aga ei mäleta enam, millest see tulenes.
Tasuta narkootikumide jagamine on ka love language.
Lihtne ja loogiline: hirm on usalduskriis enda vastu.
Pühapäeval tolmuimeja tolmust tühjendamine ja filtri puhtaks loputamine
Hallitama läinud marineeritud peetide ära viskamine

**

Mu pisikeses üüritoas on narivoodi. Kaheteist ruutmeetri peale pakitud veel diivan, kaks saledat kappi, peegel, mõned riiulid, kirjutuslaud, kontoritool, veel kaks tooli, väike diivan. Voodi jaoks on ruumis vahekorrus ehitatud, see on kahe meetri kõrgusel ja redel, mis selleni viib on liiga järsult asetatud, et redeli natuke liiga lühike olemist tasa teha. Tüüblid, milledesse see kinnitub, püsivad seinas armu ja ausõnaga, aga ma ei mõtle sellele eriti.

Valdavalt on kõik tehtud saepuru-, või puitlaastplaatidest. Lihtsustatult on see pudi ja sodi, mida liim kinni hoiab. Ma olen allüürnik ja proovin kellegi teise elu, nagu prooviks võõrast kinnast kätte. Kihelustunne, mida odava mööbli vahel elamine minus tekitab, on alati segunenud süü- või häbitundega, et mul üldse on peas ruumi selliste asjade pärast pirtsakas olla.

Laupäeva õhtul kohtusin siinsete sõpradega baaris ja rääkisime juttu. Avatud suhetest, armumisest, katkisest eneseuhkusest ja muudest kogemustest, sellest, kuidas keegi oma vanaema Florentina Holzingeri tükki vaatama viis. Kogu see prosecco ja muu mudru, mis ma too päev joonud olin, päikese käes marssimine ning elevus ja ülevus olid oma töö teinud. Hommikul ei olnud ma enam kindel, kui palju me kõik rääkisime ja kui palju ma lihtsalt tegelikult teistele vähe ruumi jätsin.

Siin narikorrusel tunnen end kui oma maamaja saunapealses, kuhu viib umbes samasugune, veel vähem kinnitamata redel, ja mille peaaegu tervet pindala katavad erinevate ajastute madratsid. Hommikul, kui silmad veel minutiks kinni panen, suudan hõlpsalt kõik baarid vaarikapeenardeks ja euro-poed puuriitadeks muuta. Eilsed vestlused hääbuvad kaugele ajalukku ja sõprade suitsetavate silmade ette kerkivad naatide ja angervaksade ühtlased rohelised vaibad, päiksekuum asfalt asendub külma ja niiske maaga, mille muldelu vohab täpselt samuti kui inimesed siin linnas. Nimetan seda vist meditatsiooniks, vähemalt sel unistamise hetkel arvan end mediteerivat, sest ometi, sel tegevusel on mitmeid meditatsiooni tunnuseid, aga lõpuks ei kuulu ma sinna naatide vahele, nagu ei kuulu ka siia. Võib-olla ei peagi kuhugi kuuluma ja veel õudsam oleks enesele teadvustada, et minu koht on siin, ma kuulun siia ja ei kuhugi mujale. Lihtsam on mõelda, et mulle kuulub aeg ja narikorruselt alla ronides olen siiski rahul, et eile kuulusid minu aega ka mõned sõbrad ja vestlused.

Viini kunstiakadeemia koridorid ja saalid on nii kõrged, et silma järgi ei saagi aru, mitu meetrit. Marmoreeringust kirjude seinade peal liigub silm aina edasi, tolmukübeme tunne on, ma võiksin veeta aastaid selles majas, lakke kordagi vaatamata.

Näen korduvalt unes, et olen üüri juba kolmandat kuud maksmata jätnud.
Kontrollin paaniliselt iga pooleteise nädala tagant, kas mu kuupilet ikka kehtib.
[Iga kord, kui teatris maha istun, kontrollin igaks juhuks üle, ega mul etenduse ajal kogemata äratuskella peal pole, sest kümme aastat tagasi hakkas üks kord äratus keset eesti keele tundi tööle.]

Mu pingutused olla hea inimene, taaskord, ei kanna vilja, sest võimatu on ära tunda, millal ma olen hea olnud. [See siin peab olema ju mingi valikuline mälu, mida kannustab edvistav eneseviha?]

Kohas, mida ta kutsub koduks, on raamaturiiul. See on seina vastas ja asub kirjutuslauast umbes 1,4 meetrit vasakule. Kuid maja on juba poolenisti ära vajunud ning korteri põrandad viltu, seega tundub talle nagu kummardaks riiuli kuju saanud saepurusodi iga päev natuke rohkem. Eks ta ole juba esinenud ka ja ehk arvab ta, et väärib aplausi. See must riiul on täis VHS-kassette.

Olen teatris, aga püüan kõigest väest seda unustada.

[Mängi järgmise lõigu saateks delay ja overdrive’iga vürtsitatud kahe saepuruplaadi üksteise vastu hõõrumise helisid, trelliga nende sisse kruvide puurimise helisid, kesklinnast läbi sõitvate rekkade mürinat.]

Saepuruplaatidest reaalsus püsib endiselt koos ja mahutab minu, mahutas tema, vahel mahutab mõne külalise, kes mulle hiigelmajadega hiigel-linna külla on julgenud tulla. Ja siis kahekesi, kõndides mööda saepuruplaatidest linna, olen mina see kõiketeadja, kes osutab, et seda saepuruplaatidest katedraali ehitati pea kakssada aastat, ja siin, saepuruplaatidest linnatänaval, asutati Viini esimene kohvik. Ilmselt oli see pööraselt populaarne, mis sest, et kohv maitses kui saepuru ja ilmselt on seal tänagi kolmekordsed hinnad, sest kõik siia saepurulinna saabujad tahavad just sinna puitlaastkohvikusse minna.

Iga päev, kui ta end jumalana tunneb, valib ta – valimata – riiulist ühe kasseti. Teistel päevadel, kui ta tunneb, et teda üldse olemas pole, langetab ta oma valiku pika kaalutlemise peale. Eelmine kord sattus tema kõrgeausus vaatama jäädvustusi, kus põhjaeestlased heitsid nalja tema kõnepruugi üle – pehmed kaashäälikud “kõnnnnakus” ja “põllllllgamises” torkisid teravamaid kõrvasid. Kui nad seda mainisid, küsis aadlik aga: “Kas te seal Tallinnas ütlete siis “TUss” “TUSSI” asemel või?”

Jumal mõistab, et ta on profaanne.

Kuidas pidi siis nüüd… kas jumal mõistab, et ta ise on profaanne või see tüüp, kellest eelmises lõigus juttu oli?

Teatrist koju kõndides avastasin esmakordselt, et ei mõtle, kuhu suunas lähen, vaid jalutan lihasmälu järgi kodu poole. Ma olen nüüd lihasmäluga kohalik ja kui pea oskab ka äsjatehtut unustada, siis lihased mitte. Minu sooned ja kondid on võtnud Viini kesklinna kuju, need on Viini stiilis ümber tahutud, nagu mingid rõvedad vorstid, mida saab tellida kas Viini või Tallinna stiilis. Võeh. Kõikidest asjadest viimasena tahan endast kui vorstist mõelda, sest maailmas pole koledamat sõna kui vorst. Võeh. Kui siis ainult igasugused bürokraatlikud väljendid nagu tsiviilkohtumenetlus ja jurisprudents. Ehk praegu võib ka ilma pikemalt menetlemata öelda, et juriidiliselt olen ma lihtsalt üks Viini vorst, kes käis teatris ja jalutab kodu poole. Koduteel kohtan teisi, kes vahest sarnaselt minuga, on täna saanud kultuurikogemuse, avastanud uue autori, leidnud uue sõna, saanud grammikese targemaks, ja siis me naeratame teineteisele võrdselt, ent siiski, pisut tähtsusetult, sest ometi me teame, et vaatamata meis edumeelselt pulbitsevale intelligentusele, on veel terve maailm, kes tahab meid ketšupiga süüa. Ja lõpuks sööbki, sest see pole mingi kultuur millest olen läbi imbunud, see on kõigest ketšup ja majonees.

Ülejärgmisel päeval, kui krooni asemel oli peas lihtsalt kammimata harakapesa, otsustas Talletaja vaadata kassetti oma esimesest pesapallimängust: kõik küla lapsed kogunevad järjest jalgpalliplatsile. Üks blond poiss tuleb kaugemalt, tal on kaasas metalset tooni kurikas, mida ta pea kohal keerutab. Hoog läheb aga tema jaoks liiga suureks ja see lendab tal käest ära. Lapsed naeravad ja lähevad eluga edasi.

On inimesi, kellele meeldib, kui aknast paistab kirikutorn, ja siis on kõik need teised. On inimesi, kellele meeldib hakata esimese asjana kohalikku keelt õppima, kuid on ka teistsuguseid. Arvan, et võõras koht on senikaua võõras, kuni ostan kohalikust supermarketist tualettpaberit. Olme on erilisuse mõõdupuu. Ja alati, kui tunnen end erilisena, näen ka enda kuklas hingavaid olmelisi kohustusi. Tahaks õppida, kuidas erilist tunnet säilitada kui ma oma dušikabiini puhastan, sest minu sisemine sinisilm teab, et kõiges ja kõigis on midagi erilist. Näiteks leian äravoolust tundmatu sõrmuse? Mida pole küll juhtunud. Või võõra juuksekarva? Sel juhul, kas tunneksin end eriliselt või oleksin hirmul? [Pidevalt erilist, sädelevat tunnet kogeda vast ei saa, aga kodu kui elava looma peale mõtlemine ja koristamisest kui selle looma hellitamisest mõtlemine võib asjale hinge juurde anda.]

Kui pall ja kurikas platsile jõuavad, algab mäng. Pärast mõnd last on kurika omaniku kord ette astuda ja üks home run lüüa. Täppistabamus – plekine mürin kostub üle jalgpalliplatsi, pall lendab vuhinal võsa poole, ning poiss hakkab jooksma. Ta läbib esimese pesa, teise, ning kogu vastastiim põrutab palli maandumispaiga poole. Poiss on lähedal koju jõudmisele, kui kostub hüüe: “SIIN!” ja pall visatakse püüdja poole. Poiss ja pall – võidusõite maalt ja merelt. Kuid pall jõuab poisist ette. See püütakse kinni ja poiss on mängust väljas. Ta vaatab hingeldades taha ja karjub: “Türa, peksa pihku, Maku!”.

Väike arhivaar seisab kõige selle kõrval. Lauset kuuldes on ta segaduses, kuid ta usub selle hingestatusse. Empaat. Ta tõstab oma vasaku peopesa, vaatab seda. Tõstab paremagi käe ja vaatab seda ka. Melodramaatiliselt pigistab ta ühe käe rusikasse, ning lööb sellega viis korda lahtisesse kätte. Ta ei hoidu ka kulmu kortsutamisest, et kõik ikkagi tõsiseltvõetav oleks.

Talletaja saab aru, et ta on alati olemas olnud.

Tallinna sõber küsis, kas oled endale Antwerpenis uusi sõpru ka leidnud?
Otseselt mitte. Aga
Aga?
Pole nagu otsinud ka.
Aga Belgiasse elama?
Vist ei kujutaks ette.
Miks?
Selleks peaks hea põhjus olema. Aga.
Aga?
Ma ei taha seda põhjust endale luua.

///

Sain sõbralt pileti etendusele, neljapäeval kolmekümnendal mail. Ta ise ei saanud vaatama minna. Tal oli varem olnud roll selles etenduses, aga keegi teine oli nüüd tema asemel. Lavastus oli väga raju. No words used, four people moving around in the space. Väga füüsiline. Ja ma mõtlesin, et kes neist varem tema oli. See poiss liikus nii võimsalt, imetlusväärse pühendumusega. Rookis lava konstruktsioonide otsas turnides kalalt soomuseid ja need langesid publikule pähe.
Mulle meeldis eriti aga see, kuidas nad piimalaadset kalkjasvalget vedelikku valasid, edasi-tagasi, üle ääre ja laiali. Hiljem rääkisin sõbrale, et ma usun, et sina olid see, kes seda kala seal rookis. Ta silmad läksid põlema ja kauni avali naeratusega vastas mulle, et jaa, see on mu partner.

Jagatud kogemuste võim… olin samal ajal samal etendusel samu mõtteid mõlgutamas. Usun, et kogemus jääb meid veel pikaks saatma ja ometi ma ei tea, kes sa oled ega kust tuled…

Paar päeva varem olime rääkinud pärast proovi EMTA hoovis maast ja ilmast, erinevatest kultuuridest ja sellest, kuidas ja mil määral on lgbt inimesed aktsepteeritud ja koheldud neis erinevates kultuurides, Indias, Taimaal, Araabias, Eestis… Ma usun, et Viinis ja Belgias on elu parem kui siin. Tahan tagasi Taisse. Ma tahan olla ja elada ilma selle pideva over self-protective seadistuseta. Ma tahan, et mu ümber oleks rohkem sõbralikke ja viisakaid inimesi. Vahel ma tunnen, et ma olen siin Eestis nagu mingi, no ma ei tea, algklasside kooliõpetaja. Ühiskonnaõpetus…

Natuke vähem hiljutisi asju:
Oma mõtteid peab alati vormistama üldlevinud elutarkustena, et sa tunduksid usaldusväärne.
Rahvas tahab naerda ja mina ka.
Kõik
On
ÄRA USALDA LUULETAJAID [NAD ON LIIGA EMOTSIONAALSED]
Igavene
Postitada tuleks enne kella 10, siis saavad jälgijad sellele päeva jooksul reageerida. Reedel postituste tegemist pigem vältida.
Inimesed hoolivad sinust, sest armastada on olla rohkem. jakõikteavadseda.

Tallinna teed on nii kohutavas seisus. Ida-Euroopa. Kohtla-Järve. Kiviõli. Ma arvan, et võib-olla suurem osa siin elavaid inimesi ei pane seda eriti tähelegi, but I’m a full time inline skater now. Ja ma liigun kiirelt, vaba nagu tuul, trotsides kõiki neid takistusi, konarusi, kruusa, kühme, kiviklibu, ebaõiglust ja ahastust, traumasid ja pragusid, neid katkiseid teid ja inimesi.

Ma olen siis terve.

Nii sügavale minu kopsudesse on kinnitunud mõtte, et Lääne-Euroopas on parem. Isegi, kui mu keha mäletab, et seal lõhnab priimalt, aga maitseb sama kesiselt. Need kuratlikud unenäod elust Brooklynis, kus kohtun oma latiinost sõbrannaga kohvikus. Sööme kallist pošeeritud muna mingi kollase vürtsika kastmega, tüümianilehed, maitsev. Klaasaknad, inimesed seisavad järjekorras, tema räägib oma tööst mehhiko piiril, mina ei saa kekskenuda, sest ruumi akustika on halb, minu idaeuroopa aksent ja stiil tekitavad alaväärsuskompleksi. Mu kala-rookiv-kallim kodunt ära. Ärkan üksinda, loen whatsappi ja vaatan lennukipiletied. Kas ka kellegi teise jaoks on skyscanneri avamine turvatunnet tekitav hommikurutiin? Oleks vaid olemas selline pestitsiidtõrje ajule, mis mürgitaks need võõrmõtted välja VÄLJA mu ajust. Lubaks mul rahulikult tunnistada, et kuulun siia, et tahan olla selle maalapiga, et olen nõus teda kaitsma nagu Leila Khaled. Loen tema autobiograafiat ja mõtlen militaarsetest naistest. Annan alla. Otsin odavamat lendu, aga pagasiga.

Iga vestlus mu parteriga jõuab viimasel ajal selleni, et mina väidan: “kõigil on õigus ja vabadus otsustada.” Seda nüüd kirja pannes kahtlen endas. Meie kaks balta trolli peatuses (kas trollid veel eksisteerivad?) peale Palestiina protesti, tirin tagataskust välja peatüki "A Thousand Plateaus" raamatust. Ma pole päris kindel, mille ümber need kaks rütmikat targutajat oma tekstis tiirlevad, aga vähemalt on nende teooriad piisavalt head, et meid kallistama panna. Ei, ma ei polariseeru oma partnerist, me oleme tiim. Kinnitan endale ja kirjutan ümber perekonna ja ühiskonna kiindumusmustreid.

Kui nii võtta, siis nende mõte, mida ma üheski keeles korrata ei oska, et eluvalikud on sügavalt mõjutaud eelsoodumustest ja keskkonnast, teeb rahu. Kolonialismi pohmakas huugab mu peas ja sosistab, et kuskil on parem, rahulikum ja rikkam. Vanemate poolt sisse söödetud kapitalismiiha allutab mind kui indiviidi, teeb minust vastutava isiku, oma elu juhi, ja ühtlasi ka oma kannatuste täieõigusliku kandja. Lapsepõlve kultuuridieedi privileeg annab tunde, et teen midagi, mis on oluline. Või siis äkki TEEB see ühiskond mind…

[Kujutan sageli ette, kuidas oli kasvada üles perekonnas, kus osteti raamatuid, käidi teatris ja arutati tarku asju autos või laua taga. Kus oli keegi, kes märkas, milles laps hea oli ja seda toetati ja julgustati. Pere, kus loominguga tegelemine on normiks. Näiteks, mõtle – su ema on reaalselt Leelo Tungal, eesti laste- ja noortekirjanduse säravaim täht, ajakirja Hea Laps asutaja, u saja raamatu ja tuhande laulu autor. Milline võis nende kodune elu välja näha? Millest laste ümber ja lastega vesteldi? Milline elutee norm neile implitsiitselt kaasa anti? Kuidas toimiksin mina täna, kui ma oleksin Leelo lapsena sündinud?]

Aga ma ei ole tegelikult poliitiline inimene. Ega pole ma ka apoliitiline, lihtsalt on juhtunud kord nii, et mul kõige jaoks ei jagu empaatiat. Ma ei ole tegelikult psühhopaat ega mõni muu -paat, parv, praam ega kajakk ka mitte, a ma vist enam ei jaksa kõigest hoolida. Ja ma arvan, et see on okei. Paraku on elu toonud mind kohta, kus üllama ja õiglasema maailma loomise asemel abstraheerin ma peas erinevaid ruumikompositsioone ja -loogikaid ja kirjutan isekaid luuletusi armumisest, surmast (millest ma mitte midagi ei tea) ja – mis seal salata – endast.

Kui veel sellest (endast) jaksad hoolida, siis peaks juba kõik hästi olema. Ja maailm muutub iseenesest paremaks.

///

Jaks.
Kust ta tuleb? Kuhu läheb?
Istuda rattasadulas eriti kehval kruusateel ja naerda sildi “müüa kinnistud” üle. Nagu ma pärast seda perse piinamist siia naasta tahaks. Naer annab uue mineku. Vähemalt järgmiseks paarisajaks meetriks.
Jaksata väriseva ratta ja ajuga kordi ja kordi üle küsida “ah? mis sa ütlesid”, et siis ühest hetkest rõõmsalt naeratada ja võib-olla isegi noogutada. Ei jaksa enam. Õnnis teadmatus jagatud kannatuses.
Kas teil on ka lugedes tunne, et kõik senised kirjutajad on alla 30 aasta vanad?
[Suht.]
Ei tea, kas seda muljet loovad käsitatud teemad, sõnavaravalik või mina-kesksus, kuid see mõte on mu peas trummeldanud viimased pool tundi, kui end tekstist läbi närisin.
Huvitav kas see ongi nii, et mastaapseid eluõppetunde ja väljakutseid teadvustatakse nii tugevalt hetkes, mil neid kogetakse? Ma väga selgelt tunnen, et liigun kuskil hämus, kust mul ei ole võimalus kõrvale astuda, vaid tuleb tegutseda ja võtta vastu raskeid otsuseid. Üldiselt olen arvanud, et mul on tervislik suhe pisarate ja nutuga, ei hoia neid tagasi ning lasen neil juhtuda. Praegu kogen aga elus esimest korda, et suudan nutma hakata soovi peale ja sama kiirelt ka nutu lõpetada… no umbes nii, et teen ühe löristuse ja funkan siis jälle edasi. Omaenda emotsionaalsusega manipuleerimine on huvitav ja naljakal kombel kerkib esile küsimus, kui siiras see kõik on.
Olgu, selle mõtte sõnastasin ära, rohkem ei viitsi endaga praegu tegeleda.

Selle kõige kese - selle, mis on möödunud ja mis veel ees ootab - on teadagi üks motiiv.

See motiiv on sõnastamatu ja autorita. Tekkinud ajalooliselt märkimisväärsel hetkel, kuid geograafiliselt defineermatus kohas. See paneb inimesed tegutsema, kunstnikud voolima, lapsed naerma. Ja kui sa kord oled sellega kokku puutunud, siis on see alati sul kuklas. Ja tolles kuklasopis hakkab ajukude järgnevatel kokkupuudetel sama motiiviga kõditama ja kipitama, koljuservas elevusest kriiskama, sest on tekkinud midagi kõikvõimast, asendamatut, meile kõigile nii armast - seos. Kui suur rõõm on kogeda seoseid, kui elujaatav on vaadata üht ning näha seal teist. Oo, mu aju on nii õnnelik, kui tunneb sind ära. Rõõm kohtuda. Äratundmisrõõm. Oo.

See motiiv on miski, mis on ülioluline, ja kui me teaks täpselt mis see on, oleks eluolu hoopis teine, lihtsam, eesmärgistatum. Täpsustuseks, see motiiv ei ole kuidagi poliitiline, kunstiline, usuline või muudmoodi kultuurilooline, see on sellest kõigest laiem ja hoiakult alandlikum.

Seda motiivi leidub Viini metroo reklaamitabloodel ja agulipoiste sõjamängudes ja kõrgkultuuris - seal mäe otsas muuseumis, mille pilet on liiga kallis. Kõigel on selle motiivi perspektiivist sama väärtus.

See motiiv on nagu esimene liiga ilane, aga uskumatult erutav, suudlus, või nagu tunne, kui Mari helistab just sel hetkel, kui sina mõtlesid Marile helistada. Või nagu su armsama kehareljeef, kuhu sa mahud nii täpselt. Täpsustuseks, tegemist ei ole romatilise motiiviga. Romantika on autori enda nõrkus.

See motiiv on matemaatiliselt täpne ja geomeetriliselt tasakaalus; paremale ja vasakule täpselt sama palju kaldus; terav kui nuga; surmav kui kuul; õrn kui vastsündinu roosakas kuma. See on kohal sünnil, ja kui veab, siis ka surmal.

Niisiis, nagu paljud mõtteinimesed (kes on minule eelnenud ja kes minule järgnevad) võiksid nõustuda, on see kõik ja mitte midagi.

Sellisest järeldusest tulenev pettumus on kindlasti suur. Sõnu on vahel vaja ritta seada, teades juba eos, et mingit tähendust me sealt lõpuks ei leia. Võib-olla ainult natuke rahu. Päevaks või paariks. Ja sellest meile piisab.

Tegemist on Sanna Kartau, Kärt Koppeli, Andreas Kübara, Isabel Laiapea, Elisa-Johanna Liiva, Riin Maide, Alana Proosa, Mia Tamme ja Elle Viiese ühe päeva kaupa ühiselt Google Docsi dokumenti kirjutatud tekstiga.