Antud tekst on järeltäiendatud versioon avaettekandest sümpoosionil kollektiivsest kureerimisest, mida kureeris Eva Neklyaeva SAAL Biennaali raames 31. augustil 2023
Alustame paradoksiga: seisan siin üksinda, kõigi teie ees, ning minult eeldatakse, et kõneleksin kollektiivsest kureerimisest. Kuid küsimused, lootused ning murekohad, mida teiega jagan, ei tekkinud isolatsioonis. Neid on kaas-mõtestatud ja läbi elatud koos paljude kolleegide, kunstnike, kuraatorite ning publikutega, kellega mul on olnud privileeg viimastel aastatel kokku puutuda. Need on jäljed ühistest püüldustest, pärinedes kogemuslikest ja läbielatud teadmistest ning põhinedes paljude inimeste praktikatel. Olen sügavalt tänulik kõigile, kellega mul on olnud õnn sel teekonnal kohtuda – eriti kureerimiskamraadidele, kes peegeldavad praeguseid töötingimusi etenduskunstide valdkonnas, lakkamata leiutamast uusi viise.
Enne, kui edasi liigume, las ma juhin tähelepanu veel ühele paradoksile. Viimased kaks aastat kureerisin rahvusvahelist kunstilise uurimuse projekti Breaking the Spell ehk kohtumiste sarja neljas Euroopa linnas (Leipzig, München, Varssavi ja Gent), võõrustades feministlikke koosmõtlemise- ja olemise etenduskunstide praktikaid. See oli ajutiseks koos- ning ümberõppimisruumiks kunstnikele, kuraatoritele ja mõtlejatele, kes mõtestavad etenduskunstide töömeetodeid, keeldudes järgimast domineerivaid ja kurnavaid loomise viise. Olles ühest küljest alguse saanud rusuvast pandeemia-aegsest isolatsioonist ning teisalt mu koduriigi radikaalpoliitilisest konservatiivsest pöördest otsis projekt viise ehitamaks ning kandmaks hoolt rahvusvaheliste liitude eest.
Ning kogu selle ilusa, rikastava ja suuremas osas rõõmsameelse teekonna jooksul saatis mind teravalt üksildustunne. Mõnikord oli seda kõike liiga palju, vahel oli see vaevumärgatav, kuid pidev – võisin selle kohalolus alati kindel olla.
Rääkides projektist, mille keskmes on kohtumised, võib üksilduse mõiste tõepoolest üsna paradoksaalsena kõlada, veel enam kuraatoripraktika kontekstis, mis on alati inimestevaheline: sündides kunstnikega koosolemise protsessist, inim- ning tehiskaaslastest, maastikest ja olukordadest. Kuid kaasaegsete etenduskunstide produtseerimise meetodeid lähemalt vaadates on selge, et tihti kaasneb kuratoritööga sügavalt võõrandav mõju.
Projekti Breaking the Spell puhul ilmnes võõrandumine mitmel erineval tasandil. Esiteks oli see hoomamatult kohal vabakutselise kuraatori positsioonis, kus olin projekti arendamise eest täielikult vastutav, omamata seejuures produktsiooni meetodite üle täit kontrolli. Breaking the Spell sai teoks tänu kolme etenduskunstide organisatsiooni koostööle neljas Euroopa linnas ning välisele Kulturstiftung des Bundes rahastusele. Algatades ning vedades koostööprojekti vabakutselisena, paiknetakse ikkagi vahepealsuses, olles sõltuv võõrustavate organisatsioonide (mitmesugustest) struktuuridest, töötamise viisidest, dünaamikatest ning võimusuhetest. See võib potentsiaalselt veel keerukamaks osutuda, kui projekt seab küsimuse alla needsamad töömeetodid, pakkudes välja formaate, mis ei ühti festivali kuvandi või struktuuriga.
Isegi privileegiga töötada pühendunud ja siiralt huvitatud institutsioonidega, nagu minul oli, jäin siiski sõltuvaks nende heast tahtest, olles samaaegselt vastutav projekti “teostamise” eest. Sedalaadi koostöö (nagu mitut muud laadigi!) eeldab pidevaid vestlusi, läbirääkimisi, kohandusi, pakkumata seejuures vabakutselisele kuraatorile institutsionaalse struktuuri stabiilsust, millelt tuge saada. Taolises olukorras on vabakutselisel vigadeks või haigeks jäämiseks vaevu ruumi.
Teiseks on kuraatori positsiooni põimunud veel teist laadi võõrandumistunne: võõrandumine priviligeeritud võimupostitsiooni tõttu, mis kuraatoril siiski kahtlemata on, vaatamata sellele, kui ebakindlad on nende töötingimused – kuna neil on voli valikute tegemise ja eelarvete täideviimise üle (näiteks otsustada, kes saab olla osa projektist nagu Breaking the Spell ning kes mitte).
Viimaks, selle kindla projekti puhul mõjutasid kuraatoriperspektiivist võõrandumist kaks olulist isiklikku asjaolu: kuigi projekti Breaking the Spell juhirolli pidid alguses täitma kaks inimest, tuli elumuutuste tõttu lõpuks projekt ellu viia vaid ühe inimese juhtimisel. Ning kõige tipuks leidis projekt aset hetkel, mil võõrandusin omaenda sotsiaalpoliitilisest kontekstist, asudes elama teise riiki.
Kuid võõrandumise kogemus, mis mind projekti vältel mõrudalt saatis, ei olnud unikaalne või isiklik kogemus ega ka erand. Pigem oli see kõigest järjekorde manifest kureerimise poliitilise olustiku tugevast seotusest hiliskapitalistliku subjektiivsusest võõrandumisega: äärmiselt konkurentsitihedast süsteemist, mis seab kunstitöötajad pidevasse valmisolekuseisundisse: alati valmis looma, produtseerima, läbi rääkima, välja pakkuma, võistlema, kohanema, algatama, paigutama, sõnastama, võõrustama ja andma.
Autopoees
Raamatus “Toward a Transindividual-Self” teevad Bojana Cvejić ja Ana Vujanović tähelepaneku, et neoliberaalses kapitalismis keskendub subjekti kujunemise protsess isetootlikkusele, “iseend-loovale autopoeetilisele “mina” kujundamisele” (Cvejić ja Vujanović, 2022, lk 21). Kuid nagu nad kohaselt esile toovad:
"Autopoeetiliselt orienteeritud indiviid peaks olema autonoomne, kuid tegelikult tegutseb ta kiiresti muutuvas sotsiaalses keskkonnas, mida iseloomustab ebamäärasus ja valitsev hirmuõhkkond. Tingimustes, kus indiviidi julgustatakse olema autonoomne, iseseisev ja iseenda eest vastutav, samas kui on palju, mis pole tema kätes, viib autopoees indiviidi düsfunktsionaalsuseni, teda tuleb siis ravida, parandada ja korda teha." (Cvejić ja Vujanović, 2022, lk 163)
Kuraatori positsioon on hea näide autopoeetilisel, autonoomsel karakteril põhinevast sotsiaalselt konstrueeritud subjektist, mis on sügavalt põimunud mitte ainult sotsiopoliitilistesse individuaalse, loomingulise “mina” etendamise tingimustesse, vaid ka Euroopa kunstivälja kujundanud siiani valitsevasse müüti: modernistlik autonoomse, andeka indiviidi, kõiketeadva eksperdi, omamoodi geeniuse tüpaaž.
Kuidas me siia jõudsime?
Nii on olnud see algusest peale: etenduskunstide kuraatori positsioon tekkis üsna hiljuti, 1980ndatel, märgiliste sotsiaalmajanduslike muutuste keskel, mis vormisid hetkel domineeriva neoliberaalse kapitalismi versiooni. Kuraatoritöö algus etenduskunstides käis käsikäes infrasturktuuri arenguga, mis toetas uusi, iseseisvaid kunstipraktikaid ning andis hoogu rahvusvahelisusele (festivalid, näiteks Eurokaz Zagrebis; võrgustikud, näiteks IETM; produktsioonimajad, näiteks Kaaitheater Brüsselis, STUK Antwerpis, Kampnagel Hamburgis või BIT Theatergarasjen Bergenis jne). Sellele järgnesid muutused kunsti loomise viisides: esitleti projektipõhist töörütmi, rahvusvahelise koostöö arendamist kaasprodutseerimise näol, festivalivõrgustike laienemist.
Kuid nagu kuraator ning ülikoolikursuse “Curating in the Performing Arts” kaasdirektor Sigrid Gareis esile toob, siis 1980- ja 1990ndatel, kui uus infrastruktuur paistis uusi kunstipraktikaid toetavat, tugines see endiselt peamiselt individuaalse, autonoomse kunstniku mudelile (Gareis, 2023). See hierarhia ilmnes uutes institutsionaalsetes struktuurides: tol ajal vedas suuremat osa produktsioonimaju ja festivale karismaatiline, üksikisikuline juht, kes viis oma ülesandeid täide autonoomselt. Vastutades visiooni ja programmi eest töötas ta tihti “agendina”, reisides maailmas ringi, jälgides kunstnikke nende kohalikus kontekstis töötamas ning “avastades” neid siis Euroopa publiku jaoks. Seega jäid kuraatoritöö käigus tekkinud ja vormunud teadmised (nimelt ligipääs kunstnikele ja nende praktikatele, võrgustik, vestlused, reisid, võimalus uusi kontekste tundma õppida) peamiselt vaid ühe inimese kätte. Tagajärjena pinge ainult kasvas: indiviidilt oodati ekspertiisi globaalse kunstivälja vallas. Võimatu ülesanne.
Seda asjaolu käsitles põnevalt Frie Leysen, Brüsseli Kunstenfestivali (tänane Kunstenfestivaldesarts) algataja ja kunstiline juht, kes mainis 2002. aasta intervjuus, tsiteerituna Sigrid Gareisi artikli põhjal:
“Ma töötan üksinda, sest ma ei usu konsensusesse. Kui töötada grupis, tuleb otsida konsensust, ent ma ei usu, et konsensuslikust valikust leiab põnevaid töid. Huvitav töö on äärmustes, mis teistega nõustumiseks välja tuleb lõigata.” (Leysen, Mufson, 2002)
Küll aga ei tähenda see, et kuraatoripraktikat ei püütud kollektiivsest perspektiivist küsimuse alla seada. Huvitav näide samast ajast pärineb visuaalkunsti valdkonnast. 2002. aasta Documenta XI raames kutsus Okwui Enwezor kuus kuraatorit endaga koos Documenta XI-t ette valmistama. Püüdlusest ei sündinud küll radikaalseid muutusi kuvandi mõttes (Enwezor oli endiselt kunstiline juht ning esindas tolleaastast “kuraatori käekirja”, erinedes täielikult Documenta XV-st), kuid nagu Oliver Marchant oma raamatus “Hegenomy Machines: documenta X to fifteen and the Politics of Biennalization” juurdleb, oli see strukturaalsel tasandil siiski oluline püüdlus kõiketeadva kuraatori tüpaaži lõhkumiseks. Samuti oli see žest teadvustamaks, et ühel indiviidil ei ole võimalik hõlmata täit ülevaadet globaalsel kunstiväljal toimuvast – Documenta XI eesmärk oli murda läbi tsentraliseeritud läänelikust vaatepunktist (mille eesmärk sarnanes Frie Leyseni omale, kuid sai teoks teisel viisil).
Enwezori püüdlus ei olnud selle monumentaalse institutsiooni ajaloos esimene: 1968. aastal kutsus Documenta kunstiline juht Arnold Bode (kes Oliver Marchanti arvates tegutses 1988. aasta mässude meelestatuses) kokku 26-liikmelise grupi, et moodustada tiim, mis demokraatlikke põhimõtteid järgides otsustaks, kes kutsutakse Documenta IV-le[2]. See püüdlus kuraatoripositsiooni demokratiseerida ja kollektiviseerida pälvis aga palju negatiivset vastukaja järgmisel festivalil, kui Documenta institutsioon otsustas kunstiliseks juhiks määrata Harald Szeemanni: staar-kuraatori, kes kinnistas karismaatilise indiviidi mudelit, seades eeskuju järgmisteks aastakümmeteks. Seda juhtumit (ning järgnevat vastukaja) silmas pidades paistab Enwezori žest radikaalsena (eriti Documenta jaoks), kuna see tõstis esile vajaduse kogemuslike ja kontekstipõhiste teadmiste järele, mis saavad tekkida vaid mitmekesisest kuraatorite tiimist.
Umbes samal ajal (1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses) arenes Euroopa etenduskunstide väli edasi nii-nimetatud iseseisvast (mitte avalikult rahastatud repertuaariteater) produtseerimise ja publikuni jõudmise süsteemist, andes üha enam hoogu projektipõhise loomise rütmile ja festivaliseerumisele. Euroopa festivalide turg laienes Berliini müüri lagunemise ning Ida-Euroopa riikide muutuste ajajärgus kiirelt (mis tähendas kiiret tutvumist neoliberaalse, hüperindividualistliku kapitalismiga)[3]. See põhjustas iseseisva kuraatori müüdi purunemise, kuna hakkas ilmnema, et kuigi teoorias nauditakse vabadust institutsionaalseist ahelaist, sõltutakse siiski täielikult asutuste ajakavadest, temaatilistest fookustest ning institutsiooni huvist nendega koostööd teha. Kunstitöötajate ebakindla olukorra, majanduskriisi (kaasaarvatud 2008. aasta oma), radikaliseerumisega poliitikas ning kliimakatastroofiga viis eelmainitud fenomen uue, kolmanda laine institutsionaalse kriitikani ning mitmete katseteni töötamise viise ümber mõtestada[4]. Kriitika oluliseks elemendiks oli poliitilisest perspektiivist üksikisikulise kuraatori autonoomse positsiooni problematiseerimine, kuna see ilmselgelt kinnistas patriarhaalset, neoliberaalset karismaatilise, pidevalt areneva ning iseend-loova (Cvejić ja Vujanović, 2022) indiviidi ideed, jättes märkamata ning tunnustamata sellega kaasneva kriitiliselt olulise reproduktiivse töö.
Samal ajal hakkasid “karismaatilised kuraatorid” läbi põlema. Oli selge, et kõike, mida oodatakse kuraatorilt, eriti kui nad on ka juhipositisoonil, lihtsalt pole võimalik teostada ühel indiviidil – välja arvatud juhul, kui see indiviid saab endale lubada radikaalset kurnatust.
Üks esimesi etenduskunstide kuraatoreid, kes otsustas probleemi avalikult adresseerida, tuues välja sinnamaani isikliku läbikukkumisena kujutatud süsteemsed ja sotsiaalsed olustlikud, oli Barbara Raes, kahe suure Flandria etenduskunstide keskuse – BUDA Kortrijkis ning Viernulvieri (tol ajal Vooruit) Gentis – endine kunstiline juht. Pärast ametikohalt lahkumist kirjutas ta mõjuka teksti väljal hoogu koguvast läbipõlemiste lainest:
“Läbipõlemine tekib, kui sinu juurdunud tõekspidamiste ja igapäevaste hakkamasaamise mehhanismide vahelt kaob sild – kui kirg kohtub jõuetusega. Igal ajastul on omad haigused ning kurnatus on olnud häda läbi aegade. Vaatamata sellele, et “läbipõlemine” pole meie ajale iseärane, on tegemist haigusega, millel on mitmeid paralleele viimse piirini viidud ühiskonna praktikate ja süsteemidega. (...) Kuidas tulla toime väljal, kus sinult oodatakse tõhusa poliitika rakendamist kõigest kahe või nelja aastaga, kus valitsus keskendub “tulemuskesksetele” tegutsemisviisidele, kus kunstnikud võivad olla täna “hip”, kuid sama hästi homme juba “hop”. Kus kunstikeskustest saavad firmad ning kunstiarmastajatest nende kliendid, kus professionaliseerumist mõõdetakse üha enam turul põhineva juhtimiskultuuri väärtuste järgi, kus tööeetika põhineb ülekirglikkusel, ülepaindlikkusel ning alamakstusel? Need on täiuslikud koostisosad sektori ergutamiseks, ent samas ka täiuslik retsept katastroofiliseks läbikukkumiseks.” (Raes 2014)
Seega ei tule üllatusena, et tekkis hädavajadus liitude järele ning ühe võimaliku lahendusena kerkis seetõttu esile kollektiivne kureerimine – mida esines üha enam ning tihti nii produktsioonimajade (Komuna Warszawa, Gessnerallee Zürichis, Tanzfabrik Berliinis, Kaaitheater Brüsselis, NT Genti uued juhid alates 2023. aastast) kui ka festivalide kujul (SAAL Biennaal alates 2023, Batard ja Kunstenfestivaldesarts Brüsselis, Kyoto Experiment alates 2022, Spielart Münchenis, Santarcangelo, kui seda kaaskureerisid Eva Neklyaeva ning Lisa Giraldino, 2023. aasta Bastard Festival Trondheimis).
Kuid kas kureerimisprotsessi kollektiivseks muutmine on lahendus kuratoorsete püüdluste sotsiaalpoliitilise kurnatusele? Kindlasti pole tegu imelahendusega, mis loitsu kombel kogu välja üleöö muuta võiks. Ühtlasi näeme, et enam kui ühe kuraatori asetamine positsiooni, mis on loodud indiviidile, toob kindlasti endaga mõningaid keerukusi, kuid ei loo fundamentaalseid muutusi juhul, kui see ei tööta samaaegselt mitmel tasandil, hõlmates nii strukturaalset, sümboolset kui ka narratiivset.
Sellegipoolest võib kollektiivne kureerimine kõigi oma libastumiste ja kokkujooksmistega toimida provokatsiooni ning potentsiaalse poliitilise ettevõtmisena, pakkudes transformatiivseid väljavaateid mitte ainult sellesse, kuidas me töötame, vaid ka kuidas me sotsiaalseid suhteid mõistame, loome ja hoiame. Nii võib see olla ruumiks, spekuleerimaks, kuidas ühiskond teisiti toimida saaks – võimalus sotsiaalseid suhteid kehastada ja ette kujutada teisiti kui hüperindividualistliku kapitalismi tingimustes.
Milleks näha vaeva? Kollektiivne kureerimine kui poliitiline ettevõtmine.
Just seda olemegi uurinud projekti Breaking the Spell raames – ning just nimelt seda needust, mida projektil murda ei õnnestunud, vähemalt mitte kuraatoritöö tasandil. Ma usun, et üks selle põhjustest oli strukturaalsete muudatuste puudus kuraatori positsiooni puhul, mida päeva lõpuks täitis üks isik. Kuid mis oleks tegelikult olnud teisiti, kui meid olnuks mitu? Mis juhtub, kui kureerimine kollektiivseks muuta?
Püüaks nimetada mõned avanevad võimalused, kui individuaalse kuraatorihääle asemel oleks võimalus astuda vestlusesse nende mitmesusega. Alljärgnevalt on kirja pandud hulk võimalusi kollektiivse kureerimise poliitiliseks potentsiaaliks. Küll aga ei ole see kunagi lubadus ega garantii – hiljem analüüsime, mis võiks selle teokssaamist toetada.
Strukturaalsel tasandil:
Sageli, kui projekti või organisatsiooni võtab üle kuraatorite kollektiiv, nõuab otsustusprotsess rohkem aega ja tähelepanu. Mistõttu see, mis varem toimus suletud uste taga või indiviidi peas, tuleb nüüd esile tuua, avaliku arutluse alla seada, nii vähemalt lähemas ringis. Seega tuleb viimaks võtta tükkideks individuaalse maitse müstiline fantoom kui kuratoorsete valikute tegemise alus – ning potentsiaalselt ka otsustaja võim. Kokkuvõttes seatakse küsimuse alla võim kujundada kunstikaanonit, paljastades, kuidas tegelikult juhtub, et mõned kunstipraktikad saavad tähelepanu ja toetust, teised jäävad aga varjatuks ning alarahastatuks. Enamgi veel, see on just see hetk, mil teadmised, mida kuraatorid oma tegevuse käigus omandanud on (nimelt juurdepääs kunstnikele ja nende praktikatele, võrgustikud, vestlused, reisid ja võimalus tutvuda uute kontekstidega), võiksid olla sõnastatud, muutudes potentsiaalselt käegakatsutavamaks ja ligipääsetavamaks.
Kui kuraatori positsiooni on mitu, raputatakse ja pannakse paratamatult proovile ka institutsioonide struktuur – isegi kui vaid ajutiselt. See võib endaga tuua strukturaalsed muutused, kuna seab küsimuse alla, kuidas asju tehakse, potentsiaalselt nihestades institutsioonide töötamise viise, kommunikatsioonistrateegiaid, produtseerimise protseduure, tasustamise süsteeme jne. See saab juhtuda juhul, kui kuraatorid kutsutakse väljastpoolt (tihti juhtivale positsioonile) või kui vabakutseline kuraatorite kollektiiv alustab projektipõhist koostööd.
Kui kuraatoritöö kurnav võõrandumistunne kohtub üksteise toetamisega. Mitmekesi olemine tähendab, et alati on keegi, kellelt vajadusel nõu või tuge küsida. Lisaks avaneb mitmesuses potentsiaal uueks poliitiliseks kollektiivseks üksuseks: keha, mis pole indiviidide kogum ega lihtsalt inimestevaheline, vaid transindividuaalne suhtlus, mis tekib vastastikmõjust. Keha, mis poleks saanud tekkida individuaalselt. Viitan siinkohal transindividuatsiooni poliitilisele kontseptsioonile, mille on välja pakkunud Bojana Cvejić ja Ana Vujanović (Cvejić, Vujanović, 2022). Nende transindividuatsiooni kontseptsiooni põhiline alus on, et individuaalsus pole kunagi täielikult lõpule viidud: pigem on see pidev individuatsiooni protsess, mis toimub alati inimestevaheliste sotsiaalsete suhete keskel.
“Transindividuatsioon tähendab suhteid – mitte juba väljakujunenud indiiviidide vahel, vaid individuatsiooni protsesside vahel, indiviidi ja kollektiivi, protsessi, milles “mina” ja “meie” eelindividuaalsete olustike ja potentsiaalide keskel ühiselt vormuvad. Seega on tegemist suhete omavaheliste suhetega, kus indiviidi individuatsiooniprotsess tekib läbi kollektiivi vastastikmõjulise individuatsiooni.” (Cvejić, Vujanović, 2022, lk 228)
Selle perspektiivi puhul on huvitav, et see pakub väljapääsu kapitalistliku realismi lõksust, sotsiaalsest süsteemist, milles igapäevaselt toimime. Transindividuatsiooni protsess algab küsimusest, kahtlusest, võib-olla eemaldumisest harjumuspärasest asjade tegemise viisist. Cvejić ja Vujanović viitavad Gilbert Simondonile, kes väitis:
“Tõeline transindiviidne suhe algab üksindusega, selle moodustab indiviid, kes küsitleb iseend ning mitte inimestevaheliste suhete kogusummat.” (Cvejić, Vujanović, 2022, lk 201-202)
Transindividuatsiooni kontseptsioon on kui püsivalt kestev performatiivne protsess, mille pidevalt muutuv teekond pakub välja poliitilise alternatiivi, teistsuguse ühiskondliku kujutelma. Kollektiivse kureerimise kontekstis ei ole see kontseptsioon kasulik mitte ainult analüüsimaks, mis kollektiivne kureerimine juba on, vaid on pigem viisiks joonistada välja horisont, milliseks poliitiliseks projektiks see kujuneda võiks.
Sümboolsemal tasandil (kuigi strukturaalne ja sümboolne paratamatult kattuvad):
Kollektiivse kureerimise poliitiline potentsiaal avaneb, kui see seab küsimuse alla kuraatori kujutamise autorina. Tagajärjena on võimalus lõhkuda individuaalse geeniuse kuju: võimu ei anta ehk käest, kuid see seatakse küsimuse alla ning võetakse tükkideks – vähemalt mingi piirini.
Kui vabakutselise kuraatori prekaarne hääl on mitmuses ehk ühtlasi võimendatud: muutuse tagajärjed on kohesed ja hoomatavad, näiteks muutub läbirääkimiste dünaamika, kui institutsioon kohtub ühe asemel mitme häälega.
Kui fookus liigub lõpp-produktilt protsessile: see aitab näha kuraatoritööd kui pidevat praktikat, mitte fikseeritud uut mudelit, mida saab kergesti tooteks muuta ja kõige jaoks kohandada.
Usun, et kollektiivse kureerimise potentsiaal materialiseerub tugevalt, kui mõlemad ülalmainitud tasandid, sümboolne ning strukturaalne, omavahel kohtuvad – ja kui nende kohtumise nimel tehtud tööd avalikult jagatakse, võib sellest saada levinud teadmine ning mitte vaid järjekordne hästi turundatud metafoor või tööriist organisatsiooni konkurentsivõimelisuse arendamiseks.
Kas kollektiivsest kureerimisest võiks päriselt saada kuraatoritöö demokratiseerimise viis? Mitte ilmtingimata. Tõepoolest, tihti tähendab indiviidi võimu edasiandmine tandemile või grupile autoriteedi jagamist, kuid seda vaid siseringis – ehk siis juhul, kui kollektiivne kureerimine jääb vaid gruppidele, mis koosnevad kuraatoritest või juba väljal töötavatest professionaalidest. Usun, et potentsiaal võimupositsiooni lahtiharutamiseks tekib, kui kureerimise ülesanne antakse neile, kes ei sobi ameti kirjeldusega: kes ei tundu piisavalt kogenuna, kes pole seda ehk varem teinud, kes ei lõpetanud mõnda kindlat kooli jne[5].
Sellegipoolest, mida kureerimise kollektiviseerimise protsess (ning selle diskursuse arendamine) kindlasti teha saab, on aidata vältida binaarset visiooni tublidest kollektiividest ja pahadest institutsioonidest; tublidest vabakutselistest ning pahadest linnateatritest – või vastupidi. See lihtsustatud perspektiiv teeb väljale kahju, kinnistades klišeesid ning tehes liidud võimatuks enne, kui nad üldse alata jõuavad. Tuleks kasuks mõista, mis on kindlate institutsionaalsete struktuuride või otsusprotsesside taga – ning samal ajal teadvustada, et kollektiivi moodustamine ei tähenda automaatselt, et hierarhiaga seotud probleeme ei teki.
Kollektiivne kureerimine – libastumised
Vahel romantiseeritakse kollektiivset kureerimist konfliktidest vaba harmoonilise lahendusena, ravimina kõige vastu. Igaüks, kes on kunagi olnud osa taolisest protsessist, teab, kui vähe sel kujutelmal tegelikkusega pistmist on. Kollektiivne kureerimine on kaugel imelahendusest, ebamugavuste, vastumeelsuste ning võimuvõitlusteta õnnelikust konsensuslikust teekonnast. Žest pakkuda kuraatori postitsiooni grupile ei lahenda iseenesest kõiki probleeme. Sellegipoolest on vaja teha valikuid. Need on endiselt eksklusiivsed. Tekib konflikte, inimesed jätkuvalt lahkuvad, on kurnatud, murtud südametega.
Teine oluline küsimus on otseselt seotud pingutustega, mis kollektiivse kureerimisega kaasnevad. Läbirääkimised, töötamisviiside leituamine ning otustusprotsessi jagamine nõuab tihti palju lisaaega, pingutusi ja ressursse. On kollektiivne kureerimine seega privileegi küsimus – selles mõttes, et seda saavad endale lubada vaid hästi kindlustatud ja rahastatud institutsioonid?
Viimaks, on ka risk tooteks muutuda: nagu Dorothee Richter välja toob, võib kollektiivsest kureerimisest saada viis iseenda konkurentsivõimelisemaks muutmiseks, omandades uue, koostöötamise hinnalise kompetentsuse. (Richter 2023, lk 388). Seega on kollektiivse kureerimise võti teha kindlaks, et see ei tööta vaid sümboolsel ja esinduslikul, vaid ka strukturaalsel tasandil.
Kujutame ette, et SAAL Biennaali kollektiivse kureerimise mudel saab edukaks ning annab tõuke muutusteks kohalikul väljal. See oleks ilus (ning hädavajalik!) eeskuju, kuid siiski unikaalne. Seega tekib küsimus: kuidas teha erandist reegel? Kuidas muuta selle poliitiline potentsiaal avatuks ning rohkematele kättesaadavaks?
Las ma jätkan mustandlike ettepanekutega paariks sammuks, mis võiksid selle muutuse eestvedamisel (ning selle keerukustega hakkama saamisel) kasuks tulla:
- Olgem mitmekesi: otsime liitlasi, kellega koos seda teekonda läbida, pakkudes tuge, kuid andes ligipääsu meie pingutustele ka neile, kes ei juhtunud olema osa protsessist;
- Teeme seda uuesti: otsime viise ja toetust selle kordamiseks, et see lakkaks olemast erand ning muutuks normiks. Lisaks aitab püüdluse kordamise perspektiiv keskenduda selle muutlikkuse aspektile ning näha seda uue fikseeritud mudeli asemel kestva praktikana;
- Taastume: muutus ei sünni väsinud ja kurnatud töötajatega;
- Teeme selle avalikuks: kuna kuraatoritöö on ka teadmiste loomise protsess, hoolitseme nende levitamise, protsessi avalikult jagamise eest, oleme avatud kriitikale, teiste kunstnike või kuraatorite poolt esitatud väljakutsetele.
Lõpetuseks naasen hetkeks soovi juurde, et kollektiivne kureerimine annaks kõik vastused küsimustele, mis meil magada ei lase. See ootus on ebarealistlik, kuid mitte üllatav. Kurnatuna ning aeg-ajalt sihituna ihkame me vastuseid. Ning kuigi kollektiivne kureerimine pole kindlasti imelahendus, on see performatiivne žest, millel võib olla mõningane potentsiaal muutusteks. Selle performatiivsus võib, vähemalt ajutiselt, raputada tööstruktuure, milles toimime, kutsudes neid teise nurga alt vaatama ning pakkudes ruumi kujutamaks neid ette teistsugusena. Ja see žest ühes oma performatiivse ning poliitilise potentsiaaliga võiks tegelikult toimida omaette loitsuna. Kuna meil pole siiani õnnestunud murda mõndasid võõrandumise ja kurnatuse needuseid, siis ehk jääb meil üle vaid püüda mõnda uut loitsu luua. See ei lahenda kõiki probleeme, kuid aitab ehk muuta, kuidas asju näeme ja teeme. See on tulevikku vaatava kureerimise ülesanne. Kui juhtuksid selle loitsu avastama täna, siin ja praegu, siis keda sooviksid mõttekaaslaseks?
Bibliograafia:
Cvejić, Bojana ja Vujanović, Ana, Toward a Transindividual-Self: A study in social dramaturgy, Oslo – Brussels – Zagreb: Oslo National Academy of the Arts – SARMA – Multimedijalni institut, 2022
Gareis, Sigrid, What Is a Curator in the Performing Arts?, in: On Curating: Curating Dance - Decolonize Dance, Issue 55/2023
Leysen, Frie, Mufson, Daniel, Searching for the Next Generation: Frie Leysen & the KunstenFESTIVAL. An Interview with Frie Leysen by Daniel Mufson, 2002, https://danielmufson.com/interviews/searching-for-the-next-generation-frie-leysen-the-kunstenfestival/ (kasutatud: 14.12.2023)
Marchart, Oliver, Hegenomy Machines: documenta X to fifteen and the Politics of Biennalization, On Curating, n.b.k., 2002
Raes, Barbara, Radiantly burning out and stacking stones, Fo.AM 2014, https://fo.am/blog/2014/09/25/radiantly-burning/ (kasutatud 14.12.2023)
Richter, Dorothee, Curating: Politics of Display, Politics of Site, Politics of Transfer and Translation, Politics of Knowledge Production. A Fragmented and Situated Theory of Curating, On Curating 2023
[1] Breaking the Spell oli kunstilise uurimuse esimene samm, mis peegeldas koosmõtlemise ja -olemise praktikaid etenduskunstides ning uuris loitse kui poliitilist ja kunstilist praktikat. 2022. ja 2023. aastal saime pooleteise aasta vältel kokku neljas Euroopa linnas, kus meid võõrustasid Residenz Schauspiel Leipzigis, Müncheni Kammerteater, Etenduskunstide Instituut InSzPer Varssavis ja Viernulvier Gentis. Lähemalt: https://www.viernulvier.gent/en/pQPAESb/part-of--breaking-the-spell- (kasutatud: 14.12.2023)
[2] https://www.documenta.de/en/retrospective/4_documenta
[3] Lubadus uue, parema elu tähistamisest, kui me ainult hästi käitume, nagu tublid õpilased, järgides lääne eeskuju, muutis mõnes Ida-Euroopa riigis eufooria rahulolematuseks ning tohutuks kurnatuseks kogetud turbo-neoliberalismist.
[4] Näiteks Agnes Quackelsi algatatud konverentsid The Fantastic Institution ja The Return of Fantastic Institution Budas, Kortrijkis 2017. Ja 2018. aastal; Euroopa võrgustik RESHAPE (2018-2021), apap võrgustiku projekt Feminist Futures (2020-2024).
[5] Hea näide püüdlusest lõhkuda kuraatori kui kõiketeadva eksperdi tüpaaži oli projekt The Shake Down: Läti Uue Teatri Instituudi ning Trondheimi Rosendali Teatri koostööprojekt. Selle raames kutsuti 10-liikmeline grupp Läti ja Norra noori kaaskureerima kahte etenduskunstide festivali: Homo Novust Riias (September 2022) ja Bastardit Trondheimis (Aprill 2023). Teismelised kuraatorid võtsid osa 15-kuulisest vahetus- ning mentorlusprogrammist, mis toetas neid, uurimaks festivali korraldamist ja kuraatoripraktikat. Lähemalt: https://the-shake-down.com/en/ (kasutatud 14.12.2023)
Fotol: paneeldiskussiooni osalejad sümpoosionil kollektiivsest kureerimisest 31. augustil 2023. Vasakult: Eva Neklyaeva, Maarja Kalmre, Yoko Kawasaki, Marta Keil, Maria Arusoo, Sabine Cmelniski