Kolm lühilavastust
Kolm lava
Kolm keha
Kaks inimest
Üks nukk
Üks koer
Üks oboe
Kui enne pandeemiat olid soolod meie väikesel skeenel levinud formaat, siis COVIDI-järgselt on ruulinud koosloome. Kas mõjus kollektiivne isolatsioon meile kõigile nii rusuvalt, et sellest taastumiseks soovime proovi teha peamiselt koos, üksteiselt tuge ja abi lootes? Ei tea, kui teadlikult Kanuti Gildi SAALi uued loomingulised juhid selle tendentsiga arvestasid, kui lühilavastuste õhtut “SAAL3 vol1” kureerisid. Igatahes tundus esimene õhtu sellele trendile vastu astuvat. Kolm noort autorit: Anita Kremm “Mina / Tema”, Liisbeth Horn “Animal Planet” ja Gregor Kulla “Kontsert” lõid iseseisvad tervikud, mis ometi hakkasid üksteisega kokku kõlama just teatava üksi(l/n)duse noodi kaudu. Aga kõigest järgemööda…
Õhtu avas Anita Kremmi tundlik duett kumminukust Temaga. Tema oli umbes meetri pikkune, Anita umbes pool meetrit pikem. Nii Tema kui Anita nahk tundus pehme ja habras. Tema suu oli avatud ja silmad pärani lahti ning vaatas kaugusesse, samas kui Anita pilk jälgis kiivalt Teda. Kui Anita kohendas oma juukseid kõrva taha, siis Tema pea oli kiilas. Ja kuigi kõikide kehaliste parameetrite järgi oli aru saada, et tegemist oli tehisliku nukuga, kelle rinnakorv oli vähemalt C ja piht selle kõrval eriti peenike, siis hoolimata oma silikoonsusest mõjus ta siiski elusana. Isegi kui autor ei soovinud paralleele tõmmata laste seksuaalse ekspluateerimisega, siis etendaja hell, lausa ettevaatlik nuku keha käsitsemine just vastava konnotatsiooni teosele andis.
Foto: Alana Proosa
Olles külastanud selle aasta kevadel EKA stsenograafia magistrantide kunstisündmuste seeriat “Porno”, tutvusin paariga (Anita ja Tema) esialgu piltide, tekstide ja videoteoste kaudu. Galeriis sain ettekujutuse nuku anatoomiast (traadist karkass, silikoonist keha, silmi on võimalik välja võtta jne) ja kaalust (ligi 20 kg), lisaks nägin videoteosest, kuidas teised inimesed nukuga käitusid: millist empaatiat, kummalisust või õõvastust see kelleski tekitas. Seega oli nukk minu jaoks laetud juba enne saali sisenemist.
Samas tuleb kunstniku kiituseks märkida, et “Mina / Tema” hakkas tööle ka oma abstraktsuses: kaks keha, üks tehislik ja teine elav, matkimas teineteise liigutusi. Performance’it saatev metronoomina kõlav helikujundus rütmistas publiku tähelepanu, jälgimaks kahe keha vastastikust üksteise mõjutamist. Anita küll valis ja painutas nuku keha poosidesse, mida oma kehaga imiteeris, kuid põnev oli jälgida, kuidas nuku keha Anita liikumist dikteerima hakkas. Kui lähteimpulsina juhtis elus elutut, siis laval tundus elutu elusat oma üksinduses enamgi mõjutavat.
Teisena nägi publik vabakutselise Liisbeth Horni videoteost “Animal Planet”.
Foto: Alana Proosa
Laamade lähisugulased guanacod ja nutu äärel jutustaja peavad igavikulist dialoogi, mille tulemuseks on tõdemus: “Lõpmatuses identiteeti ei ole.”
Üksik pingviin püüdlemas oma unistuse poole. Ehk lootus, et see akvaarium peab ju järgmisel sukeldumisel ometi suurem ja sügavam olema, sureb viimasena.
Suured närilised marad nendivad: “Kui valvurid on noad ära keelanud, tuleb õppida õuna lõikama lusikaga.”
Foto: Alana Proosa
Sõbralikud sebrad ei saa end tutvustada, sest vanaisa on nende nime ära vahetanud. Samas armastavad nad oma vanaisa samamoodi nagu talupoeg oma põssakest, kes kogu südamest kasvatab, toidab, paitab ja hiljem soolab tema liha.
Aktiivsed ahvid otsivad sireenide taustal teineteiselt tuge ja lohutust või siis lihtsalt füüsilist lähedust.
Ilus nihestus meie paradokslaasest olemusest, ühel ja samal ajal suudame veeretada kauneid filisoofilisi mõtteid ja vaadata TLC pealt mõtlemist nüristavat seriaali “My 600lb life”. Või leida, et loomadel on hing ning nad väärivad igati õigust elule ja vabadusele, samas ise päeval meelelahutuseks loomaias käia ja õhtuks maitsvat praadi süüa. Aga kontseptsioon kontseptsiooniks, selles on Horn niikuinii tugev. Võluva absurdi kõrval pakkus pinget videoteose lõpp, kui pimedale lavale visati mänguasi, millele järgnes koer Cedric. Lõputiitrid jooksid ning koer oli ametis oma lelu närimisega. Cedric seisis seljaga saalitäie publiku poole ning tundus, et ta ei hoomanud, kui palju silmapaare teda jälgisid.
Loodan, et viibiva aplausi taga oli publikus tärganud empaatia – ei soovinud ju koera oma plaksutamisega ära ehmatada. Peast jõudis läbi käia erinevaid võimalusi, kuidas situatsioon saaks laheneda: üle saja inimese ei suuda ju koerast nõnda mööda hiilida, et ta neid ei märkaks. Või mis juhtub, kui koer publikust ehmub ja agressiivselt reageerib. Äkki keegi läheb ja viib koera lavalt enne ära ja alles siis järgneb aplaus ja saalist lahkumine… Kahjuks võitis inimlik (teatri)viisakus empaatia, me ikkagi plaksutasime ning koer sattus ootamatust tähelepanust hetkeks kohmetusse.
Viimasena kohtus publik müütiliseks kurjuse kehastuseks Kaliks maskeerunud Gregor Kullaga. Etendaja ilmub publiku sekka. Tumedad pikad juuksed, veel pikemad siredad jalad, hobusekapju meenutavad kõrged platvormkingad, kalliskividega kaetud nägu, J.K. Rowlingu transfoobse säutsuga särk. Ta palub publikul muusikat valida, mis tema kannikate vahele paigutatud bluetooth kõlarist ruumi kostuks. Kõlab eriilmelisi teoseid Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegelist” Youtube'i reklaamideni. Jõuan mõelda kui väga on Kulla meie ajastu nägu ja kui mitmeid mütse ta korraga kannab: olles nii helilooja kui interpreet, kriitik kui luuletaja, kunstnik kui produtsent, etendaja kui ka modell. Aga vähemaga vist tänapäeval leppida ei saagi? Ainult ühele suunale süvenemisest ei piisa, tarvis on gesamtkunstwerk’i ja just seda autor lavale ka loob. Interaktiivsele sissejuhatusele järgneb oboe kontsert tuhaga kaetud ringjal laval, mille lõpuks heidab Kali tuha sisse väljakutsuvalt pikali.
Foto: Alana Proosa
Tal on kostüüm, grimm, lavakujundus, helikujundus, interaktsioon, kehalisus, mütoloogiline alge ja kohalolu, mis oma kompotina tundub iroonilise kommentaarina kaasaegsetele etenduskunstidele, mis vägisi on astumas meelelahutusmaastikule. Kulla “Kontsert” meenutab oma vormilt kõige enam peo-kontekstis levinud lühi-etteasteid, mis peaksid olema ühtaegu piisavalt efektsed, erilised kui meelelahutuslikud. Selline ürituste sisene performance'ite kultuur on huvitav nähtus ning väärib vormina pikemat uurimist ja katsetamist, mistõttu võib SAAL3 lühilavastuste õhtust kujuneda vägagi viljakas formaat.