On õhtu, kell hakkab 21.00 saama ning sätin end hilisele teatrietendusele. Etendusruumi pääsemiseks tuleb täita ankeet (tegu ei ole uue koroonaviiruse meetmega), kus iga külastaja peab endale aliase valima, mille tagant etendust vaadata. Valitud pseudonüüm on veel kaitsvam kui avalikus ruumis kantav näomask, sest virtuaalses keskkonnas avaneb võimalus võtta endale täiesti eraldiseisev ja anonüümne identiteet. Kasutaja saab end tituleerida “peaminister Kaja Kallaseks”, “eluks” või “gorillaks”. Otsustan koos teatrikaaslasega nimetada end “oehiks”’ ja sisenen virtuaalsesse teatrisaali.
Alguseni on jäänud viimane minut, tähelepanu köidab stream’i kõrval asuv aktiivne kommentaarium, kus vaatajad ja tegijad teineteist tervitavad. Satun kimbatusse, kas vajutada stream’i aknas toimuv etendus täisekraanile või jätta ta väiksemasse formaati, et saaks jälgida ka kommentaariumi. Meenub, et kevadisel “Huntide” (1) showing’ul muutus live-kommentaarium oluliseks osaks etendusest. Otsustatud – kommentaarium jääb avatuks!
Etendus algab, jutustatakse suvemajast ja sinna viivast teest. Noore naise erk ja ärgas hääl kõlab tumeda ja kõheda pildi taustal. Etendaja kohalolu virtuaalmaailmas võiks olla teistsugune kui laval. Kui saalis istudes ühendab vaatajaid etendajaga ühine koht ja aeg, siis internetikeskkonnas avatud aken ja aeg, kuid avatud akna kõrval on hunnik teisi potentsiaalseid aknaid, mida lahutab vaatajast vaid üks kiire hiireklõps. Virtuaalses etendajas peab olema midagi meelelahutuslikku ja huvitavat, et vaataja tahaks ja jaksaks teda jälgida. Marion Tammet mõjub intensiivselt, tema katkendlik ja ekspressiivne kõnemaneer on esialgu kaasakiskuvad. Aeg-ajalt seguneb Tammeti monoloogi üks teine hääl, kes küsib juhendavaid küsimusi ja kelle käes on võim otsustada, millal on õige aeg stseeni uuesti alustada. Etendaja hakkab aina enam marionetina mõjuma – õrn keha ja kohalolu tunduvad rippuvat paljude niitide otsas, mis kõik teda eri suundades sikutavad. Katkendlikud mõtteavaldused – kaamera, millega tuleb suhelda – märksõnad, mida tuleb jälgida – väljastpoolt tulev hääl, kelle juhiseid tuleb järgida – vilkuv valgus – hämar atmosfäär. Etendaja on eklektilises keskkonnas, mis talle tõsise väljakutse esitab.
Ei tea, kui suur osa esietenduse publikust osales ka kevadisel showing’ul (2), kuid näib, et võimalus kommentaariumi kaudu etendust mõjutada hammustatakse läbi ning teadlik publikupoolne manipuleerimine algab varakult. Ka mina ületan passiivse vaataja postisiooni ja astun osaleja rolli. Kommentaariumis jooksevad kaks eri jutuliini, üks, mis tegeleb etenduses toimuva mõjutamisega, ning teine keskendub tehniliste viperuste lahendamisele.
Kommentaariumi kaudu etenduse sisuga manipuleerimine on ahvatlev, kuna selles peitub eetika piirimail kompamine. Üsna kiiresti muutub vaatajate vaheline vestlus oma sisult ja vormilt absurdseks poeesiaks, mida on nauditav oma kommentaaridega rikastada. Samal ajal panen tähele, et keskendun rohkem lugemisele ja kirjutamisele ning kõrvalaknas toimuv etendus sumbub meeldivaks taustaheliks. Ma ei ole enam vaatajana piisavalt kohal, et märgata, milline osa kommentaaridest etendaja monoloogi jõuab. Huvitavamaks muutub hoopis küsimus, mis on täpid ning miks nad igal pool üle ekraani ringi liiguvad.
Täpid intrigeerivad ja püüavad pilku, vaatan oma teatrikaaslasele hämmingus otsa ning küsin: “Kas need on algusest peale siin olnud või tekkisid alles nüüd?” Ta näib sama segaduses olevat kui mina. Olen täpikestega varemgi eˉlektroni platvormil kokku puutunud, kuid see on esimene kord, kui nad mulle sisulist huvi pakkuma hakkavad. Üritame kaaslasega nende keskkonda siseneda, aga millegipärast sealne vestlus-funktsioon meile ei avane. Uurin võimalike lahenduste kohta suurest kommentaariumist, tajun, et tõenäoliselt häirin kaasvaatajaid, kes chat’i sisuliselt soovivad panustada.
Pärast järjekordset refresh’i avastan, et on avanenud võimalus siseneda ka täpikeste salajasse vestlusmaailma. Keskkond mõjub kui järjekordne internetikoobas, kuhu on mõnus paariks hetkeks ära kaduda. See on veelgi distanseeritum kui etenduse kõrval asetsev kommentaarium, etendust on vestlustäpikeste taustal nüüd vaid ähmaselt näha ja kuulda. Täpikeste keskel seisab ring, kuhu on võimalik ka oma täpike liigutada, sinna minnes hakkab tööle heli, mis vaigistab etendaja kõnevoolu. Ei ole enam kindel, kas etendus üldse jätkubki või kas saan öelda, et seda vaatamas käisin. Täpikeste vahel areneb performatiivne dialoog, koos otsitakse l-tähte Mihklile, kelle nime lõpust on see kaduma läinud, pakutakse müügiks välisust ning tehakse üleskutse kõik koos ringi sisse liikuda.
Täpikeste koobas-kosmos mõjub teatrifuajeena, mis pärast etenduse lõppu elavalt kihab, ainult et antud hetkel kehtestab ta end etenduse toimumise ajal. Huvitav kui palju suudavad teised täpikeste taha peituvad vaatajad keskenduda taustal etenduvale tükile? Kas nad märkavad, millal Tammeti monoloog katkeb või kuidas see ajas areneb? Teatrikaaslasega oleme täielikult kommentaariumi kütkeis ning naudime seal tekkivat dramaturgiat. Umbes kolme neljandiku etenduse peal tekib soov veel mõne koobaskosmose järgi, kuhu saaks klikates edasi rännata, sooviga leida end lehtede rägastikust, mille vahel koos teiste vaatajatega saaks ringi ekselda.
Klikkamise fenomen on huvitav. Virtuaalmaailmas defineerime end pigem kasutajate kui külastajatena. Tunneme, et kasutame veebi-platvorme, sest meil säilib alatine otsustusõigus, millal ja kuidas soovime lehel edasi liikuda või millise akna menüüst järgmisena avada. Üldjuhul peame klikkama või kerima, et midagi muutuks. Kui meie ees rullub lahti aga ette programmeeritud ja täpselt kureeritud platvorm, satume segadusse, sest kontroll on kadunud, kõik on ette ära genereeritud, meil jääb üle vaid kõrvalt seirata. Aga me ei ole ju harjunud ekraani ainult vaatama, nutiseadmete kontekstis räägitakse eelkõige ikka nutiseadmekasutajatest mitte nutiseadmekülastajatest. Kui kasutajale suunatud virtuaal-keskkonda üritada siduda etenduskunstiga, mis pigem on suunatud külastajatele, peab meeskond korralikult pead murdma, kuidas vaataja ei tunneks end platvormil võõrkehana, kes peab oma varasema kiire klikkimise ja scroll’imise asendama vaatamise ja keskendumisega. Lahendus võib peituda kommentaariumis, like’mise süsteemis, salajaste kosmosekoobaste loomises või milleski eksperimentaalsemas, aga see n-ö hall ala kasutaja ja külastaja vahel on oma performatiivsuses vägagi potentsiaalikas.
Mitme platvormi vahel sibamist ning vaatamise ja kaasa-kommenteerimise fenomeni on televisioonitegijad edukalt ära kasutanud juba üle kümnendi. Teise ekraani fenomenile on mitmeid seletusi, kõige levinum neist arvab selle põhjuseks olevat vaataja keskendumisvõime vähenemise, mille tõttu pikavormi sisu (filmid, sarjad jne) vastuvõtmine muutub järjest keerulisemaks. Teisalt võib selles näha meie soovi ammutada suuremat hulka informatsiooni, meile ei piisa ainult ühel ekraanil pakutavast. Kui esialgu tekkis see fenomen seoses televisiooniga, siis nüüdseks on see kandunud ka arvuti-nutitelefoni-tahvelarvuti formaadile. USA-s läbi viidud uuringu järgi kasutas 2016. aastal tervelt 80.3% televaatajatest mingil hetkel televiisori kõrval ka teist ekraani (3). Tol hetkel eeldati, et 2018. aastaks võiks see number tõusta 91.6%-ni. (4)
Kuigi sisu on loodud peamiselt vaatamiseks, saadi juba kümme aastat tagasi aru, et ainult sellest enam ei piisa. Teletegijad leidsid, et kui on juba teada, et vaatajad soovivad vaatamise ajal külastada ka teist ekraani, siis miks mitte suunata neid endale sobivale platvormile. Nõnda tekkis nullindate lõpus fenomen live-tweeting (5). Säutsumise kaudu oli vaatajatel võimalus tele-staaridega n-ö otsekontakti luua ning tunda, et nad ei ole pelgalt passiivne klientuur. Live-tweet’imise kõrvale tekkis loendamatul arvul erinevad noortele suunatud mänge, veebilehekülgi ja rakendusi, mis oma sisult olid seotud noortesarjadega. Rakendused olid mõeldud kasutamiseks samal ajal, kui uus sarja või saate episood televisioonis eetris oli. Teise ekraani fenomeni teke tundub samuti seotud olevat kasutamise/külastamise probleemiga, mida eelpool kirjeldasin. Inimesed soovivad aina rohkem osaleda, passiivse külastaja roll neid enam ei rahulda. Seda tendentsi on märgata ka kaasaegses etenduskunstis, kust on alguse saanud ju eˉlektrongi.
eˉlektroni chat toimib eelpool kirjeldatule sarnaselt, ta näeb ja mõistab, et kuigi tema külastaja on huvitatud etenduskunstide skeenel toimuvast, siis virtuaalmaailmas orienteerutakse eelkõige siiski kasutajana ning tõenäoliselt käitub ta pigem internetis kui teatris levinud sotsiaalsete normide järgi. Kommentaarium on hea viis, kuidas hoida kasutajaid oma platvormil. Ja kuigi seal toimuv kipub kiirelt transformeeruma absurdseks naljaviskamiseks ja troll’imiseks, siis ometi on eˉlektron’i keskkond piisavalt nišikas, et tuua kokku teemast huvitatud kasutajad, kellega on põnev ka väljaspool etendust sõnumeerida.
Troll’imist võiks vaadata kui internetis levivat performatiivset nähtust, mille eesmärgiks on üksteist ninapidi vedades algatada diskussiooni või konflikti (6). See virutaalmaailma triksterlikkus on tugevas seoses eelpool mainitud anonüümsusega. Anonüümsus on oma varjatuses äärmiselt kütkestav, selles peitub tundmus, et endale võib lubada rohkem kui pärismaailmas, sest kindlat isikut on keeruline kommentaari/teo/kasutajaga seostada. Muidugi on anonüümsusel ka oma negatiivsed küljed, mida on meedias valjuhäälselt lahatud. Performatiivsest vaatepunktist avaldub selles aga potentsiaal, kus sisu saab muutuda olulisemaks kui tema autor. Antud lavastuse puhul on anonüümselt võimalik etenduses peetavat monoloogi mõjutada. Huvitaval kombel ei langenud keegi vulgaarsustesse, mida tihtipeale anonüümsete kommentaatoritega seostatakse, aga võib-olla on eˉlektronil võimas algoritmide süsteem, mis sobimatud kommentaarid eemaldab. Kuigi peab nentima, et see ei kõlaks kokku nende eksperimentaal-pungiliku kuvandiga.
Ja siis saab järsku etendus läbi, mõistan, et viimased 7-10 minutit olen täielikult kommentaariumi-reaalsuses veetnud ning ei suuda viimast stseeni kuidagi meenutada. Tegijad ja vaatajad tänavad vastastikku ning lahkuvad vaikselt eˉlektron’i platvormilt. Painama jääb küsimus, kas peaksin end halvasti tundma, et platvorm ise, kommentaarium ja teised vaatajad mulle rohkem huvi pakkusid kui etendus kõrvalaknas?
Arutluse baasiks on Taavet Janseni lavastus “Hundid”, esietendunud 18.11.2021 eˉlektron’i platvormil (https://elektron.art/hundid).
1 Taavet Janseni lavastus “Hundid”, esietendunud 18.11.2021 eˉlektron’i platvormil (https://elektron.art/hundid).
2 Elektron.experiment #4 “Hundid/Wolves”
3 Even during TV time, Digital Devices play prominent role. eMarketer. (2016). https://www.emarketer.com/Article/Even-During-TV-Time-Digital-Devices-Play-Prominent-Role/1013997?ECID=SOCX1473, (10.01.2022)
4 ibid.
5 Nizam, A. (2021). Second Screen Media in advertising: How to engage consumers when you don't have their full attention. Lemonlight. https://www.lemonlight.com/blog/a-complete-guide-to-second-screen-media-and-its-impact-on-marketing/, (10.01.2022)
6 Trolling. Urban Dictionary. (n.d.). https://www.urbandictionary.com/define.php?term=Trolling, (10.01.2022)