Kõdu on taimejäänuste ja muu orgaanilise materjali muundumisel ja lagundamisel tekkinud saadus, mis ei ole veel täielikult mullaks muutunud. Kõdu remixib objekte ja materjale, et kasvatada neist midagi uut. Kõdu lamab maas, maapind ise ongi kõdu, võimas ja ürgne. Kivipõrandal vedelev Kõdu tundub kuidagi kohatu ja kodutuna, sel puudub ühendus ülejäänud ökosüsteemiga. Palun kaitske oma jalgu kokkupuute eest Kõduga kandes siniseid kilesusse.

Nimekiri mõnedest asjadest, mis kõdunevad

  • lilledtext
  • Lehed
  • Oksad ja muu puitmaterjal
  • Toidujäätmed
  • väljaheited
  • Nahk, liha ja organid
  • Paber
  • Orgaanilisest materjalist tekstiilid
  • Töödeldud nahk (kuni 50 aastat)
  • Naturaalne kumm (umbes 50 aastat)

Kõdus vedelevad ja liigutavad kehad - need sünnivad sellest juhuslikult kokku kogunenud muunduvast materjalist, neil on käed ja jalad, pead ja juuksed, sarved ja hambad. Nad roomavad püherdavad aelevad kukuvad vajuvad lagunevad, muutuvad uuesti materjaliks. Teised, samavõrra kõdunevad kehad vaatavad neid, hoiavad distantsi, liiguvad teelt eest (igaks juhuks). Vaid üksikuil on võimalus tõusta maast kõrgemale ja lõõgastuda hetkeks valgustatud kõrgtehnoloogilises hambaarstitoolis.

Nimekiri mitmetest asjadest, mis ei kõdune

  • Vein (avamata pudelis)
  • Kondid, küüned ja sarved (sõltub tingimustest)
  • Hambad (eriti, kui käia hoolselt hambaarsti juures)
  • Juuksed, eriti parukad (sõltub tingimustest)
  • Tehismaterjalidest tekstiilid
  • Vegan nahk
  • Metall
  • Klaas
  • Vesi
  • Kivid, kristallid ja liiv
  • Plastmassist veiniklaasid
  • Valgus
  • tuli
  • Hääl
  • Sinised kilesussid

Kui Kõdu pikemalt jälgida, võib kuulda, et see häälitseb:
kahiseb krõgiseb sahiseb piniseb heliseb kajab kõõksub nagu karvapalli välja oksendav kass, siis aga laulab ooperilaulja kõrgel häälel. Kõdu tundub esmapilgul staatiline, kuid see mulje on petlik. Kõdul on sisemine sund ja vajadus liikuda. Ta tõuseb laskub ühineb seguneb väänleb ronib mäsleb põrkub veerleb võitleb põleb. Kõdu on elus ja materjali liikumas hoidmise kaootiline tants ongi tema eesmärk.

Kui Kõdu räägib, siis peab ta kõnet, justkui tahaks meile midagi õpetada (aga me juba nägime, et tegelikult on ta kõnepuldis püksata). Kõdusse on talletunud tekstijuppe, mälestusi, infokilde, iidset tarkust ning veidraid fantaasiaid. Seda kõike ta esitlebki, kuid need katked pudenevad varsti laiali ja segunevad omavahel, jõudes paratamatult taas välja Kõdunemiseni. Ausalt öeldes tundub Kõdu natuke murelikuna, kuigi ta ju teab, et surm on vaid võimalus uuesti remixima asuda.

Kui Kõdu viimaks kõnelemise lõpetab ja lahkub, jääb temast tühja ruumi maha siniseid kilesusse täis prügikast.