Vestlus Madlen Hirtentreuga Püha Vaimu SAALis, 2. jaanuaril 2022.
See oli päev, kui proovid polnud veel alanud. Madlen oli toonud ruumi esimesed “Motell Düskroonia” lavastuse elemendid: suured punased lõuendipaberid, mis seinu ja põrandat osaliselt katsid. Vestlesime ja vaatlesime pooleliolevat ruumi.

Magasin: Mis sind inspireerib?

Madlen: Looduse protsessid ja loomad. Pingi peal istuv inimene – vegetatiivne olek on lummav.
Arhiiv on mulle alati olnud sümpaatne – avatud laegas. Lindu jõllitav inimene – kohalolu. Igapäevased leiud – sardell lillelisel taldrikul. Heterotoopia on mu alatine armuke. Viimase aasta vaimustus on mul koopamaalingud. Terav, aga samal ajal voolav lõtv rütm joones, vaatad peale ja boom! – terav, lõikab ja jõuab kohe otse lülidesse. Unistan, et võiks minna mõnekuisele turismireisile, kus saab läbi käia kõik koopad. Eelajaloolistes koopamaalingutes on midagi, mida oleme minu arvamusel hetkel kunstis kaotamas, ja neid uurida on lummav.

Magasin: See töö, millega sa oled siin Püha Vaimu SAALis algust teinud, kas mäletad selle alguspunkti?

Madlen: See algas kaks ja pool aastat tagasi kujundist – mängulaud. Kujutasin ette lavasuurust mängulauda. Rong oli seal ka, liikuv rong. Reaalaja mängulisus. See oli kujund. Peale kujundit ja enne triggerit tuli impulss. Hakkasin iseenda puhul arhiveerima ajamänge, mis juhuslikult aset leidsid. Hiljem püüdsin neile loogikaid, rütme, harmooniaid ning seoseid leida. Põhimõtteliselt oli mängija ja siis olin mina. Eluta ja eluga keha või vastupidi. See oli fragmentide kogumik mu peas ja ma ei saanud aru, mis see on, aga püüdsin arhiveerida.
Trigger käivitus Liibanonis 2019. aasta oktoobris revolutsiooni ajal. Olin eelnevalt poolteist kuud reisinud, vajasin tuulutust, sest olin tolleks hetkeks kergelt läbi põlenud. Läksin sinna kontsert-festile, kohapeal kohtasin sõpra Tom-i. Sama päev, kui maandusin, Tomi nägin ja kui esimene kontsert oli, algas revolutsioon. Õhtul pimedas läksime peolt tänavale ja elav tuli oli lahti. Olin seal seitse päeva, kohalike jaoks kestis see olukord kaks aastat. Soundscape’id, mida seal seitsme päeva jooksul kogesin, varieerusid korralikult. Meist said inimesed mängulaual. Vali käik ja suund ning helimaastik muutub: kus kõige intensiivsem, kus hingetõmbe punkt, kus kõik segamini, kus tuli, kus pidu, kus melanhoolia, kus üks religioon, kus teine, kes mängib kaarte, kes küpsetab kõigile saia, kes mängib klaverit, kes vaatab jalgpalli, taustaks püssipaugud. Veetsime kaksteist tundi päevas tänaval. Helid dekonstrueerisid üksteist. Ühtäkki sattusime Tomiga olukorda, kus jäime liialt pikaks ajaks esirindele, kaotasime ajataju, saime korraliku koguse militaar pisargaasi. Üks väike kohalik poiss haaras meil käest, viis meid keldrisse, kus kallati vett pähe, et kergem hakkaks, silmad olid üsna süttinud.
Nägemine muutus antud revolutsioonil teisejärguliseks ja viis pigem eksiteele. Erinevad religioonid olid kokku- ja segipaisatud. Kõik olid ärkvel.

See kollektiivne igatsus ja armastus seal Beirutis, mingi ühtne level, olenemata sellest, et indiviididena oleme erinevas kohas. See on midagi, mida ei saa sõnadega kirjeldada.

Peale Liibanoni tuli mul pilt kokku.

madleni pildid artiklisse 2 variant_0002_Background.jpg
Erakogu arhiiv

Magasin: Kuidas sa töötad?

Madlen: Olen arhiveerija ja töötan fragmentaarselt.

Magasin: Kuidas sa teed valikuid, kellega koostööd teha?

Madlen: Ma lähenen sellele intuitiivselt. Üks asi on inimese loomingu austamine, olulisem on, et tunneksin end inimesega mugavalt ehk turvaliselt. Eesoleval teekonnal saab oluliseks ausus ja kohaolu.

Magasin: Mida kujutab endast ‘’Motell Düskroonia’’?

Madlen: ”Motell Düskroonia” hakkab toimuma reaalajas, mis tähendab,, et peab välja töötama süsteemi ja materjali, mis suudaks meid mängu ajal triggerdada. Vastasel juhul oleme elutud kehad teatris. Meist pole keegi etendaja. Ainus, mida saame teha, on leida sisemine drive ja mängida seda mängu reaalajas, nii et mängijatel endal on põnev. Võib ka tühistada üksteise käike. Viskame iga paari minuti järel täringut, mis tähistab, et iga mäng tuleb erinev.
Minu jaoks on loomisprotsess intiimne. Usun naiivselt, et on olemas võimalus, kus kamba ‘‘majad’’ süngivad. Kui see sünergia tekib, siis terviku võimekus kasvab ning avaneb potentsiaal, kuhu üksi ealeski ei jõuaks. See on koosloomise tohutu ilu ja rikkalik võimalus.

Magasin: Sa oled osalenud kunstnikuna lavastuste tööprotsessides, kus sind on valitud tiimi koostööpartneriks. Kuidas on need koostööd olnud? Kas lähed kergelt kompromissile?

Madlen: Ma olen olnud kolm korda kellegi teise lavastuse meeskonnas: Jarmo Reha “White wash”, Alissa Šnaider “Weird Tales I have tried to write” ja Marshall Stay “And once again we are alone”.

Magasin: Sa olid stsenograaf siis, jah?

Madlen: Kunstnik. Ütlen kunstnik, sest ma ei ole õppinud stsenograafiat. Ja ma olen selles üsna konkreetne, ma ei oska teha täpseid lavalisi eskiise. Ma ei oska valetada, kui publik peab midagi tundma, siis etendaja peab sama tundma ja nii ma tavaliselt kunstilisi lahendusi ka loon. Minu taust on kujutav kunst. Ma ei ole parim valik tegemaks kivi, millel saab vabalt hüpata nii, et kondid ei murdu. Minuga kaasneb üsna suur kogus mustust materjalide osas. (Muigab).
Lähenen lavastusprotsessidele sarnaselt grupinäitusel osalemisele. On ühine teema ja teatav raamistik. Ma ei tee eriti kompromisse, õigemini neid pole olnud vaja teha. Minu vaade on, et kunstnik saab oma visiooni jaoks algimpulsi lavastaja materjalist. Lavastajalt saadud impulsi kaudu tekib kunstniku tõlgendus töös olevale materjalile. Valmis lavastuses on erinevaid tõlgendusi, mis on samal ajal ühises raamistikus. Heli-, valgus-, videokunstnik, lavastaja, performer, dramaturg töötavad teatud perioodidel nii koos kui ka eraldi, kuid nad on osa ühest planeedist, mis toetub lavastaja materjalile.
Mulle meeldib koostöö, see on mõnusalt vabastavam, kui kogu aeg ise teha. Impulss tuleb teiselt, ma ei mõtle üle ega pea seletama. Samas loomisprotsessi drive on väga sarnane, kui on impulss, mis piisavalt käivitab. Muudmoodi ei saa.

Magasin: Võid jama kokku keerata ja sa ei vastuta selle eest?

Madlen: Kuhu see sihib? See on paradoks. Reaalsus on aga see, et kõik ikkagi tunnevad oma osa ees vastutust, sest see on osa tervikust, see on grupitöö.

Magasin: Kas koht, kus oleme ja kus sa hakkad oma lavastust tegema, kas selle koha iseloom mõjutab seda tööd ja kuidas see hakkab kujunema?

Madlen: Ma lähtun palju ruumist. Ruum on minu jaoks alustala. Ma veel ei ole lähenenud ruumile nii, et teda ignoreerin, kuigi tahaks proovida. Antud ruum on intiimne. Pealesuruv oma vaibilt. Kavatsen teda muuta, eelkõige meie jaoks, mitte publiku, see ruum peab lubama meil kokku tulla. Need nurgad siin on ahistavad. Nurgad kaotan ära. Ruumi koridorist saab ülekandja, kuhu kliiniku (performatiivne installatsioon “Kliinik pärast paati”) uuenenud plekkplaadid panen. Need oksüdeerusid mul kaks aastat õues. Üldiselt ütleks, et Püha Vaimu SAAL on intiimne pealesuruv koobas.

Magasin: Aga, kas see muudab su mõtteid ka? See koht ja siin olemine?

Madlen: Muudab. Ruum paratamatult konstrueerib seda, kuidas ma mõtlen ja olen. Kui ma teda muudan, siis on võimalus, et allutan ta teatavale kontrollile või koostööle. Arhitektuur on üks võimsamaid võimurelvi.

Magasin: Kas sulle on oluline, et vaataja saaks kätte selle sama tunde, mis oli sinu algne impulss?

Madlen: Ei, see pole võimalik. Minu unelm on taas äratada mingi impulss, tunne või seisund, mis on vaatajal endal keres olemas. Tahan pakkuda mingi õrna uue dekonstrueeritud perspektiivi. Selge on see, et nad ei saa kogeda sama, mida mina kogen. Ja mina ei saa kogeda seda, mida nemad. See ongi see ilu.

madleni pildid artiklisse 2 variant_0001_madleni pildid artiklisse 2.jpg
Fotol oleva "vulkaani" autor: Madlen Hirtentreu

Kaanepildi autor: Alan Proosa