2
Ärkamine on oma olemuselt lihtne. Suuremat mõtlemist ei vaja. Probleem tekib siis, kui on vaja nuputada, kas panna enne õue minekut puhas pesu ja sokid ja pärast duši all käimist jälle uued ning raisata üks paar või panna ärgates eilne pesu, mis tundub kohati ebameeldiv, või mitte üldse pesu panna (mis oleks tehtav, aga ilma sokkideta tosse ikka ei pane ju) või panna vastärganud kehale puhas pesu ja siis pärast dušši jälle see sama pesu või mida?
3
See hommikuti ärkamine ei ole minus parema inimese tunnet veel tekitanud.
5
Panin äratuse pool tundi varasemaks, mõtlesin, et aeg arenguteks. Snoozisin tund aega. Tekkinud on emotsionaalne kurnatus elust.
6
Ärkasin, liigutasin. Liigutamine oli tore, pesemine ka. Aga tagasi laua taha istudes hitib kõik taas. Kolisin kirjutamislauaga õue.
7
Pikk hommik. Jalutasin pikalt. Ei kirjutanud.
8
Jõin eile normilt veini ja tänane läks täiesti putsi.
9
Kõik on endiselt täiesti putsis.
11
Ärkasin ise kell 8, läksin enam-vähem kohe uksest välja ja kõik on jälle kaunis. Nutsin stressi metsade vahel endast välja ja elu sai veidi uuema värvingu. Kirjutasin.
12
Jäi vahele.
16
Ärganud olen ilma äratuskellata isegi ja hommikul esimese asjana raamatut lugema hakanud. Kirjutanud ka, aga ühekülgselt. Ühe korra käisin rattaga sõitmas, aga sellel oli ainult esimene käik sees.
18
No suht perse läinud eksperiment ausalt öeldes. Ainuke asi, mille olen saavutanud, on hommikune ärkamine. Kuigi hommikul esimese asjana raamatut lugeda on ka päris äge tegelt.
19
See raamat ongi kõige probleem, nii huvitav ja nii kättesaadav, muidugi ma pigem loen seda sooja teki all kui ee lähen õue vihma kätte? Eilne karaoke annab ka tunda, aga aega pole palju jäänud ja lõbutsema peab.
20
Aeg läheb nii ruttu, et varsti ei olegi enam aega tubliks hommikuinimeseks hakata.
__
Õues. Käed palveasendis. Ühel pool vana kabel, kus omal ajal paljad mehed erinevaid niku-nõkse[1] on teinud, teisel pool queer-kristlane, kes vaatab aknast ja lehvitab. Buddha ronib üle laua minuni ja nokib taldrikust šokolaadikoogi jäänuseid. Spirituaalne ilmutus ei ole enam kaugel?
__
Kolmas päev siin. PAFi suuremas raamatukogus, selle laua taga, mille ise kunagi küljetsi keerasin. Kirjutamise ajal istus Buddha mu süles, nüüd vahin suvaliselt ringi ja ei suuda millelegi keskenduda. Varsti on õhtusöök, mis tuleb loodetavasti taaskord suurepärane. See on ikka nii hea tunne, kui keegi sinu eest uhke roa kokku keerab. Ja kui tõesti saab nii elada – maksad 3€ per dinner, näksid terve päeva eelmise õhtu jääke ja kell 20 serveeritakse uus (enamasti (väga)) maitsev roog – siis miks ma muidu oma igapäevaelus pidevalt vaesuses virelen?
Eile õhtul istusin lauas ühe paarikese lähedal, mille ühel osapoolel, Jonasel, oli minuga nii samasugune pusa kui ka samal päeval sünnipäev. Kui enne tulekut ema juures riideid pesin, soovitas ta mul muuseas selle hundiga pusa kaasa võtta, aga ma arvasin, et pole mõtet. Jonas tuli kloostrisse oma naiselikkusega tegelema, ütles, et tahab oma sünnipäeval teha ühe show/etenduse. Muidu on ta laulja. Sünnipäevani on tal veel aega, see on meil alles veebruaris.
See naine, kellele ma eelmine aasta järjest pudelite kaupa veini müüsin ja kes palus, et ma seda kellelegi ei räägiks, on ka siin tagasi. Ka teist korda nagu mina. Ütles, et ei tundnud mind ära, kuna olin eelmine aasta kapuutsi ja mütsi taga varjus. Nüüd olevat õide puhkenud. Ma tõepoolest ei võtnud seekord ühtegi kapuutsiga eset kaasa.
__
Tuleb välja, et lihtsalt “pühapäevane koristamine” tekitab liiga paljudel flashbacke sellest, kui vanemad käskisid tuba koristada. Maskeerigem see “koristus-etenduseks” ja mure on lahendatud. Lõbus ja praktiline massistseen nädala lõppu. Ideaalis algab etendus muidugi juba siis, kui maja uksest esimest korda sisse astud. Performid end oma tuppa ja peidad seal, kuni snäkid saavad otsa ja tuleb mööda tagumist treppi väiksemasse kööki hiilida. Secret performer. Seekord olen siin “tuul”. Enam niiviisi peita ei saa nagu eelmine aasta.
Esimesed päevad on ka tänavu keerulisemad, aga seekord rääkisin inimestega juttu juba esimesel õhtul. Eelmisel aastal ei meeldinud alguses mulle see koht. “Muidu on mul sellest taimest üsna pohhui, pigem võõristan nii seda kui selle keskkonda.” Ei vaibinud. Kartsin kõiki ja kõike. Ütlen nüüd igale saabujale, et alguses võib olla overwhelming. Mõni on avatum ja sulandub kohe sisse, mõne näos tunnen end ikka ära ka.
__
Suurepärane keskkond nii töökale kui laisale. Parim procrastinating artikli kirjutamisest on see, kui saad koristada kööki ja panna pesu kuivama. Luuser ja kasulik samal ajal. Perfektne tasakaal. Mina olen siin ju ometi kohvimasina jaoks sama palju kui see minu jaoks. There’s no staff. This is not an Art Hostel. Maja püsib püsti tänu inimestele, kes siin käivad, seega kirjutamisest viilimine on igati õigustatud. Kauakestvuse nimel.
Seltskonnaga paistab ka see aasta vedanud olevat. Uued “tuuled” tulid ja senine koostöö on sujuv. Muud inimesed on ka toredad ja eriti nice on see, et toimime siin võrdlemisi puhaste lehtedena. Ma ei tea absoluutselt kui kuulsad või lamedad või vihatud või armastatud keegi siit oma enda ringkondades on. Jana just ütles, et ta on Hollandis kind of a public figure. Mida see tähendab? Nagu Mallukas või nagu Sveta Grigorjeva? Lauri Pedaja? Kristiina Ehin? Super, et ma ei tea ega saagi teada, kui mind eriliselt ei koti. Ja huvitav, kas see on uudne ainult minu jaoks, kuna eesti on selline konnatiik...
__
Neid, kel on selle majaga mingisugune eriline side, on ilmselt mingi 10k. Ma olen lihtsalt one in (soon) a million. Nagu lastelaager, kus kõik armuvad ja avastavad. Ainult et veel hullem, sest siin saab põhimõtteliselt elada ja igal ajal tagasi tulla. Võimas hoone, et jaksab kõikide inimeste sentimentaalsust taluda.
Ainult aeg on siinsete seinte vahel veits värdjas. Viimane oktoobri “tuul” lahkus viis päeva tagasi, aga tunne on nagu terve igavik oleks möödas. Saabusin 15 päeva tagasi, aga tunne on nagu oleksin alles hiljuti uksest sisse astunud. Päevad lähevad kiiresti, aeg aeglaselt. Wormhole. Mitte nagu päris maailmas.
Võib-olla on see sellepärast, et me ei käi eriti majast väljas.
__
nägin feelingsit, mixed feelingsit ei näinud.
feelings vist oligi parem.
ma olen sama kuulnud.
mida need eestlased siis mixed feelingust arvasid?
ee, et oli cringe vist. nagu feelings, aga veits cringem. keegi otseselt ei öelnud, et sitt oli. pigem selline mixed feelings.
__
Täna vaatasin otsa ainult kahele inimesele, üks neist oli beebi. Õhtusöök on alles ees, vaatame, kas õnnestub teha rekord.
Update: murdusin ja lõbutsesin poole ööni.
__
Naljakas, kuidas maja ja olustik muutuvad iga saabumise ja lahkumisega drastiliselt. Isegi iga suvakas mõjutab atmosfääri üsna otseselt. Ka füüsilist tasandit. Tõstsin eelmine aasta oma toa ümber ja keegi pole seda vahepeal tagasi tõstnud. Söögitoa layouti muudetakse peaaegu iga nädal. “The doer decides”.
Belgia tšikid küsisid täna, et kas hakkan neid igatsema. Ma ei tea. Nad on khuulid ja lõbusad, aga loodan, et mitte. Iga kord pärast meeldivate inimeste lahkumisi on majas imelik olla. Ja siis tulevad uued, harjud jälle ja siis lahkud hoopis ise. Stabiilsus on olematu ja see on ühtlasi stabiilne. Kui sellega ära harjuda, siis on kõik päevad ühesugused.
Sellepärast ongi üsna keeruline kellelegi täie kindlusega siia tulekut soovitada. Iga isiklik kogemus on nii unique, sõltub, kes on majas ja millises vibe’is oled ise. Pärast tulebki keegi soovituse peale kohale ja siin on kohal ainult munnid inimesed, ilm on vihmane ja kohe algavad päevad. Tuleb siis soovitada miinimum kaheks nädalaks. Küll nemadki lastelaagrile kohaselt ükshetk ära armuvad.
[1] https://vimeo.com/35030694