Osalesin kümmekond aastat tagasi algatuses Kaasaegse Kunsti Liit. See oli kunstitöötajate liikumine, mis sõnastas kunstivaldkonna põletava probleemina tasustamata töö. Meie kriitika andis tulemusi ja tänaseks valitseb üsna tugev konsensus, et kunsti tegemine on töö, mida tuleb sellisena tunnustada ja tasustada. Enamik kunstiinstitutsioone püüab oma koostööpartneritele tasu maksta, ehkki tasumäärad on väikesed. Direktorite ja kuraatorite suust ei kõla enam väiteid, et tasuta töö on kunstnike jaoks paratamatu. Ometi ei ole tasuta töö kultuurivaldkonnast kuhugi kadunud. Mõnikord on tasuta töö tegemine täiesti okei, sest kõik koostöösuhted ei peagi olema monetariseeritud. Ühiskondlikus elus osalemine käib inimeseks olemise juurde ja iga tegevuse eest ei pea tingimata raha küsima. Kuidas eristada olukordi, mil tasuta tööga nõustuda või sellest keelduda?

Mina lähtun otsuse langetamisel ühest lihtsast põhimõttest. Kui tasuta tööd pakub inimene, kes saab ise palka, siis on vastus igal juhul ei. Ma ei soovi toetada kultuurikorraldajaid, kes teenivad oma sissetuleku läbi tasustamata töö delegeerimise teistele. Kui töö pakkuja teeb ka ise tasuta tööd, siis võib ettepaneku kaalumisele võtta. Kas mul on kutse vastuvõtmiseks aega? Kas ettepanek tundub huvitav ja oluline? Toon näite:

2019. aastal sain kutse osaleda Tallinn Music Weeki konverentsil. Rahast ei olnud pakkumises juttu, küsimise peale vastati, et tasuks on muusikafestivali pass, selle hind oli tol aastal 55 eurot. Kahepäevase konverentsi pilet maksis seevastu 125 eurot. Mulle tehti pakkumine panna kokku ja modereerida 4 osalejaga arutelu, mis pidi soovitavalt olema rahvusvaheline. Lennupiletite ja majutuse jaoks oli eelarve olemas, kuid osalejate tasustamiseks mitte. Festivali koordinaator, kes kutse esitas, sai oma töö eest palka. Minu arvates olid need märgid festivalikorraldaja vildakatest prioriteetidest ja ütlesin pakkumisest ära.

Sellised olukorrad jäävad hingele kripeldama. Kas pakkumise tegija üldse teadvustab oma vastutust tööandjana? Kas ta muudaks oma käitumist, kui probleemkohale tähelepanu juhtida? Kogemus näitab, et mõned kultuuriürituste korraldajad on selgitustöö tulemusel tõepoolest valmis oma tegutsemismudelit ümber kujundama. Teised asuvad kriitikat kuuldes kaitsepositsioonile ja reageerivad ärritumise, solvumise, probleemi eitamise või eneseõigustamisega. Niisiis on tööandjate harimine tülikas töö, mida paraku tuleb samuti teha tasuta.

Tüli vältimiseks keelduvad paljud inimesed tasuta tööpakkumistest ettevaatlikult. Sageli tuuakse ettekäändeks hoopis ajapuudus ja hoidutakse viisakalt vaidlustest raha ümber. Eesmärk on säilitada häid suhteid, sest kultuurivaldkond on väike ja mõne aja pärast võib tasuta pakkumise teinud kolleeg töötada juba positsioonil, mis annab tema käsutusse suurema eelarve.

Igatahes võib kindel olla, et tööelus tuleb aeg-ajalt ette olukordi, mil tuleb ei öelda. Mõistlik on nendeks valmistuda ja mõelda juba ennetavalt läbi oma nõusoleku piirid. Milliste tingimuste üle ma ei ole valmis läbi rääkima? Milline lähenemisnurk valida keeldumiseks?

Kuidas öelda ei tasuta tööle?

Konfliktist hoidumine
“Aitäh kutse eest! Kahjuks olen hõivatud ja ei leia selle töö jaoks aega.”

Probleemi nimetamine
“Tänan, ei! Ma ei ole piisavalt jõukas, et saaksin tasustamata tööpakkumise vastu võtta. Loominguline tegevus on minu jaoks töö ja ma sõltun selle töö eest makstud tasust. Loodan, et meil õnnestub tulevikus teistsugustel tingimustel koostööd teha.”

Aktiivne probleemi kõnetamine
“Ma ei ole nõus tasuta töötama. Minu arvates on see tööpakkumine problemaatiline. Soovin oma kriitikat väljendada ja algatada dialoogi.”
Mõttevahetus tasuta töö pakkujaga areneb rahumeelsemas vaimus, kui kirjeldad probleemi olemust neutraalsel toonil. Ole valmis, et sinu tagasisidele võib järgneda pikem vaidlus, mis ei pruugi lõppeda soovitud tulemusega. Kui kardad, et probleemi kõnetamine viib tülini, mis paneb kaalukausile tulevased tööpakkumised, siis võib tõepoolest olla mõistlikum konfliktist hoiduda. Ent tasub kaaluda ka vastupidist võimalust – see ei pruugi olla halb, kui “rikud” suhted tööandjaga, kes pakub tasuta tööd või viletsat palka. Võib-olla ongi parem, kui see tööandja sind edaspidi kehvade pakkumistega ei tülita?

Kollektiivne sekkumine
“Hea kunstiinstitutsioon / hea kolleeg! Pöördume sinu poole ühiselt, sest endiste või praeguste koostööpartneritena on meile kõigile osaks saanud ebameeldivad kogemused. Soovime juhtida tähelepanu probleemkohtadele sinu praktikas ja algatada nende üle arutelu.”
Kui oled saanud tasuta tööpakkumise, siis võid üsna kindel olla, et sarnaseid pakkumisi tehakse ka teistele kolleegidele. Kui me kõik valime mugavama tee ja otsime loobumiseks mõne viisaka ettekäände, siis ei saa tööpakkuja kriitilist tagasisidet, mis ärgitaks teda oma käitumist muutma. Tööandjate harimise tülikas töö on kahjuks töötajate õlul – see ei peaks nii olema, kuid sageli lihtsalt on. Ära jää oma rahulolematust väljendades üksi, sest kriitikat on turvalisem ja tulemuslikum väljendada ühes kolleegidega.

Millal öelda tasuta tööle jah?

Paar kuud pärast seda, kui olin Tallinn Music Weeki pakkumisest keeldunud, sain samalt inimeselt uue kutse tasuta töö tegemiseks. Seekord oli kutsuja aga hoopis teises rollis ja esindas isetekkelist kultuurialgatust. Vastasin kutsele jaatavalt, sest teemapüstitus oli mulle huvitav ja oluline. Pärast jah-sõna andmist sattusin ise koordinaatori rolli ja minu ülesandeks sai kaasata vestlusringi teisi inimesi, kes osalesid samuti tasuta. Vahetult enne ürituse toimumist ilmnes, et publik peab üritusele sisenemiseks lunastama 2-eurose pileti. Tundsin, et oleksin pidanud kutsutud osalejaid sellest vastuolust aegsasti teavitama, kuid info jõudis minuni alles viimasel hetkel. Taganeda oli juba hilja ja kuna pileti hind oli sümboolne, siis liigitasin olukorra piiripealseks juhuks. Ometi võtsin sellest kogemusest tuleviku tarvis õppust. Kui tasuta töö sisuks on koordineerida teiste inimeste tasuta tööd, siis kavatsen edaspidi samalaadsetest kutsetest keelduda. Eriti juhul, kui kuskil delegeerimisahela kaugemas otsas on kultuurifestivali korraldustoimkond, kes ikkagi saab oma töö eest palka.

Minu jaoks on vabatahtlik töö alati olnud osa elust ja teen seda hea meelega. Olen sõnastanud põhimõtted, mida iga uue olukorra ees kaalun: Kas teen tasuta tööd omal algatusel või kellegi tellimusel? Kas teen seda kollektiivselt või üksi? Kas töö pakub naudingut või nõuab pingutusi ja vaeva? Kas selle töö jaoks oleks tegelikult võimalik leida rahastust? Millist eesmärki tegevus teenib?

Kultuurivaldkonnas ei ole ma nõus tasuta töötama, sest olen elukutseline kultuuritöötaja ja mul pole muid sissetulekuallikaid “päris” raha teenimiseks. Minu hinnangul ei ole vabatahtlik panus kultuurisektori arendamiseks ka vajalik, sest valdkonnas on juba nii palju organisatsioone ja inimesi, kes saavad selle eest palka. Kunstnike käest kuulen sageli, et tasuta tööga nõustutakse lootuses jalg ukse vahele saada. Küllap on säärased karjääritehnilised kaalutlused teatud ulatuses põhjendatud. Ent ühtlasi tasub märgata, et kultuurivaldkond on igavesti noor. See tugineb suures mahus ambitsioonikatele loovisikutele, kes on oma professionaalse tee alguses ja teevad tuleviku nimel tasuta või alamakstud tööd. Kui nad hakkavad ajapikku töö eest õiglast palka küsima, siis leitakse asemele uued entusiastid.

Ei või jah? Kes saab endale lubada keeldumist? Kes saab endale lubada nõustumist?

Enamasti ei seisa vabakutselise loovisiku ees valik tasuta või tasustatud töö vahel. Tavaliselt tuleb hoopis otsustada, kas võtta vastu alamakstud töö. See on juba keerulisem otsus, mida mõjutavad raskemad kaalutlused. Siiski tasub tähele panna, et mõni töö jääb tasustamata isegi juhul, kui vormiliselt makstakse selle eest tasu. Kui näitusemaja maksab pärast isikunäituse avamist kunstnikule 12 eurot – kas see on alamakstud töö või tasuta töö? Kui kunstnikule laekub grupinäitusel osalemise eest 1 euro iga näituse lahtioleku päeva kohta? Kui ülikool märgib magistritöö retsensiooni kirjutamise töömahuks lepingusse 3 akadeemilist tundi, mis kulub ära pelgalt tööga tutvumiseks – kas retsensiooni kirjutamine on siis alamakstud töö või tasuta töö?

Olen juba rohkem kui kümme aastat õpetanud Eesti Kunstiakadeemias koosseisuvälise õppejõuna. Kui 2015. aastal loodi sotsiaalmaksu kuupõhise summeerimise võimalus, otsustasin, et ma ei ole enam valmis õpetama riigi poolt ravikindlustatud tudengeid, samal ajal kui mul endal puudub ravikindlustus. Ma ei loobunud õpetamisest, vaid püüdsin sättida loengute ajakava nii, et need toimuksid lühema perioodi vältel. Kui ainekursuse eest makstav töötasu kattis ainult ühe või pooleteise kuu sotsiaalmaksukohustuse, siis püüdsingi mahutada õpetamise ühe või pooleteise kalendrikuu raamidesse. 2015. aastal oli see võimalik, sest sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev brutopalga määr oli 355 eurot. 2021. aastal on kuumäär 584 eurot, samal ajal kui kõige madalam tasu 2 EAP mahus ainekursuse eest on Eesti Kunstiakadeemias 500 eurot. See pole kuutasu, vaid summa, mis makstakse välja semestri lõpus. Vabakutselisele tunniandjale ei taga aine õpetamine isegi ühe kuu ravikindlustust. Hiljuti otsustasin sellistel tingimustel aine õpetamisest loobuda.

Pärast otsuse langetamist valdasid mind vastakad tunded. Ühelt poolt tundsin kergendust, et võtsin ennast lõpuks ometi kokku ja loobusin armetust tööotsast. Teisalt ei suutnud ma tagasi hoida koheselt tärganud muremõtteid – milliseid tagajärgi toob see samm tulevikus? Meele tegi mõruks ka teadmine, et ühe inimese keeldumise mõjul ei muutu Eesti Kunstiakadeemia töötingimustes mitte midagi. Krooniliselt alarahastatud kunstivaldkonnas leidub kindlasti mõni kolleeg, kellel on pakutavat 500 eurot hädasti vaja. Ka minu elus on olnud aegu, kui võtsin iga pakkumise tänulikult vastu, ja kardetavasti seisab suurem osa sääraseid päevi alles ees.

Selge see, et igaüks ei saa endale alamakstud tööst keeldumist lubada. Keeldumine on eelisõigus, mille tingimuseks on kindlustatud tagala. Kuid ka alamakstud tööga nõustumine on privileeg, mille eelduseks on kindlustatud tagala. Kultuurivaldkonnas tegutseb päris palju inimesi, kelle kallist hobi rahastavad lapsevanemad või elukaaslased. Vabakutselised loovisikud tulevad sageli toime tänu kinnisvarale, mis lubab kokkuhoidlikumalt elada. Tahan privilegeeritumatele kultuuritöötajatele südamele panna, et alatasustatud tööpakkumiste vastuvõtmine on ebasolidaarne kolleegide suhtes, kes ei saa endale nõustumist lubada.

Kui vabakutselised loovisikud paneksid seljad kokku ja ütleksid nigelatele töötingimustele ühiselt ei, siis oleksid kultuuriinstitutsioonid sunnitud tegutsema. Kollektiivne surve sunniks neid ümber hindama eelarve koostamise põhimõtteid, seadma teistsuguseid prioriteete ning pingutama rohkem lisarahastuse leidmiseks. Kui institutsionaalsed kuraatorid käivad aastast aastasse ringi 50 või 200 euro suuruste tööpakkumistega ja leidub piisavalt kunstnikke, kes on sellistel tingimustel nõus koostööd tegema, siis puudub kunstiasutustel põhjus ennast muuta. Paraku näitab senine kogemus, et loovisikute ühisrinde loomine pole tõenäoline. Ent keeldumise mõju on väike, kui seda teha üksi. Mida siis teha? Mina soovitan avaldada rauget vastupanu ja väljendada rahulolematust nurisedes – kas üksi või koos, eraviisiliselt või avalikult. Kui keelduda pole võimalik, siis öelge “Pigem ei”.

Foto: Epp Kubu

Video