Kunagi ma tantsisin paar hooaega ühes ooperis. Või noh, pigem ehk mängisin. Igatahes olin laval, vahepeal kepsutasin ja siis hästi palju simuleerisin millegi tegemist. Pea et terve esimese vaatuse jõin põhjatust tühjast klaasist nähtamatut Martinit ja imesin plastikust mulaaž-sigaretti. See ooper, mille peategelane kannab sama nime ühe kummituslaevaga, on saksa keeles. Liiga hästi ma selle nüanssides ei orienteerunud, aga kui keegi küsis, siis ma olin endale libreto piisavalt selgeks teinud, et enam-vähem mõistlikke vastuseid anda. Üldjoontes oli selles etenduses iga kord väga palju sebimist ja siiberdamist, eelkõige aga teesklemist. Lauldi päriselt. Aga kõik muu seal ümber, ma ei tea, ma küll ei uskunud, et keegi sellesse usuks. Kõik see kokku jättis minusse iga kord veidra tunde. Olla oli tõstetud, samas tühi.
Aastatega olin selle tunde unustanud, kuniks ma seda ootamatult umbes kuu tagasi uuesti kogesin. Seekord mitte laval, vaid suurel lärmakal ja lõbusal, tiba sihitult triivival laeval, mis kandis kaunilt kõlavat nime Internationale Tanzmesse NRW. Sealgi tuli suur hulk inimesi parimas usus kokku, et teha seda, mida tegema tuldi. Sealgi oldi end kõiksugu rekvisiitidega varustatud, et vestluste simuleerimist libestada. Sealgi oli meeleolu tõstetud, kuid usku kogu ettevõtmisesse tundus nappivat. Etendati iseendid, lisaks teisigi. Vaheldumisi tõmmati jalga kunstniku ja produtsendi ning oma organisatsiooni, kogukonna, riigi ja suisa regiooni esindaja pükse. Viimsed kippusid veidi suureks jääma, aga nii juhtus ooperis ka kostüümidega. Kõike seda sooritati käsikirja põhjal, mis etendajatel algusest lõpuni läbi oli sirvitud, kuid mille detailidesse vähesed laskunud olid.
Ühe võrdluse selle ooperitegemisega ma tooks veel. Tegelikult sellest mu meenutus ehk tõuke saigi. Stressi tekitavaim, samaaegselt ka lõbusamaim moment terves selles ooperilavastuses oli hetk, mil solist mu eeslaval surmas. Ta võttis kahe käega kinni mu kaelast, raputas mind ja virutas mu heleda laksuga põranadale, nii et tugitoolgi, millele ma nõjatusin, koos minuga dramaatiliselt eeslavale lebama jäi. Proovis harjutati seda heidet põhjalikult. Soliste oli mitu ja kõigiga tuli see läbi teha. Lihviti seda, millisel aaria silbil käed ähvardavalt kõrile panna, millisel sissehingamise hetkel mind kaelast üles tõsta ja millisel orkestripaugul tappa. Kui teos aga lavale jõudis, siis reaalsus oli säärane, et soliste oli rohkem kui need, kellega proovis tööd tehti. Kui mängu sattus solist, kes oli uus ja varasemaid etendusi ehk videost vaadanud oli, siis enne etendust näidati põgusalt mind ette ja öeldi, et selle tüübiga pead madistama.
Laval oli mul – ja teistelgi minusarnastel kargajatel – aga mask peas. Mina olin konn, kes jagas salongilauda kitsega. Ooperi kaasajastatud tõlgendus kätkes endas mingil põhjusel ka erinevat faunat. Mu maskil oli suuremat sorti suu, aga ega sealt liiga palju sisse ei näinud. Konna silmad asusid maskil umbes samas kohas kus mu pealagi. Kord juhtus nii, et külalissolist, kes mõistetavalt eelkõige laulmisele keskendus, seisis mu ette, vaatas konnale sügavalt silma, et elukas vaatajatele päriseks muuta ja pani käed mulle külge. Siis aga hakkas ta lõug järsku üha allapoole rindekerele lähemale vajuma. Automaatselt hakkasin minagi põlvist järgi andma, et konn oma partnerile ikka otsa vaataks. Nii me koos muudkui vajusime kuniks ma mõistsin, et ta proovib konna suhu vaadata. Ilmselt polnud ta enam kindel, kas on õige loomaga dialoogi astunud ja püüdis konna kurgust mu kinnitavat pilku kohata. Viskasin end suure kaarega enam-vähem õigel hetkel põrandale. Solisti silmist peegeldus tänu, et kohatu olukord lahenenud oli.
Sarnaseid hetki juhtus korduvalt ka Tanzmessel. Keegi ei kippunud elu kallale, aga vestluspartnereid vahetus päevas kümneid. Kuskil iga kolmanda puhul panin tähele, et ühel hetkel hakkas nende pilk hetkedeks allapoole rändama, seekord mitte suhu, vaid rinnal rippuva kaelakaardi suunas, et meenutada, kellega parasjagu räägitakse. Kiuste panin ma kolmandal päeval kaardi vööle rippuma. Ise tegin aga varjamatult teiste kaelakaartidest pilte. Nüüd on mul kollektsioon võõrastest nimedest, mille juurde ma enamasti nägusid ei mäleta sobitada. Kui peaksin sellele messile uuesti sattuma, siis kindlasti mõistaksin selle nüansse paremini, aga üldiselt arvan ma, et ooper jääb mulle siiski pigem võõraks žanriks.