Ühel novembrikuu õhtul on Kanuti Gildi SAALis kolme kunstniku lühilavastus: Anita Kremmi "Mina / Tema", Liisbeth Horni “Animal planet" ja Gregor Kulla “Kontsert”. Tegu on esimese osaga uuest sarjast, mille formaat on loodud eesti nüüdisaegse etenduskunsti meka uute kuraatorite – Eneli Järs, Maarja Kalmre ja Kaie Küünal – eestvedamisel. SAALi kuraatorid on andnud võimaluse kolmele noorele kunstnikule luua ja katsetada, et tulemust kuni 30-minutilises esitlusvormis jagada.
Anita Kremmi teos on järjekorras esimene. Kremm on minu jaoks võõras. See tuletab mulle meelde, et ma ei orienteeru piisavalt kujutavas kunstis, veelgi enam eesti noores ja kaasaegses. Olen uudishimulik, sest näen Kremmi laval esmakordselt. Ometi on aga keegi Teine see, kellega kohtumine minu meeli haarab. See on Nukk. Tema pikkus ja laius on kaheaastase lapse omad. Tal on lapselikud silmad. Ent tema nägu on meigitud. Ja tal on suured rinnad ja kolm ,,külma” auku. Ta on seksnukk.
Mu esimene emotsioon on segadus. Näen ma üldse õigesti, et tegu on mingisuguse seksuaalobjektiga? Kas see on reaalselt müüdav toode, mille järgi on päris nõudlus? Mõlemale küsimusele on vastus jah, nii tülgastav, kui see ka poleks. Aga Kremmi ei ole see tülgastav algimpulss eemale tõuganud. Temaga koos on ta publiku ees, kes vaatab kaht paljast keha. Üks on roosa, soe, karvane, elus naine nagu mina. Teine on ühtlaselt beež ja sile, väike, agentsuseta mudel. Ta on toode, aga ka ideaal. Mind tabab äng jagada maailma inimestega, kes sellist mudelit vormivad.
Kremm on toonud Nuku fotokunstist lavale ja pannud selle suhte nii lähedale vaataja nina ette, vaatama seda dihhotoomiat, mis tahab panna karjuma ja nutma, samas ka neid kehasid hoidma, kallistama. Mulle tikub pähe mõte, kas siin saalis on praegu keegi, keda see Nukk erutab. Säärane küsimus iseenesest juba hirmutab mind. Ometi ei ole see (minu teada) illegaalne, sest see on elutu objekt, mida tohib osta. Ma tahaks elada ühiskonnas, kus seda Nukku ei olekski kunagi tehtud, kus iga kuues Eesti inimene poleks olnud lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud. Ent samal ajal, kui sellele reaalsusele vastu seista, tuleb hoolitseda nende eest, keda juba on.
Kremm hoolib Nukust. Ka pärast etendusi toimunud vestlusringis on tajuda soojust ja austust, mis kunstnikul on oma objekti, kaaslase vastu, aga ka kõige selle suhtes, mida ta sümboliseerib. Samas on see suhe keeruline: seal on ka kadedust, seal on toksilist võrdlusmomenti. Just see kahetine suhe – millestki hoolimine, mis sümboliseerib nii palju eemaletõukavat – on provotseeriv situatsioon, mida hea kunst luua suudab, ja veel nii vähesega.
Liisbeth Horn võtab õhtu teises teoses, s.o videovormis, ette ühe, vähemalt minu lapsepõlve, oluliseima küsimuse meie maailma kohta: mida loomad mõtlevad? See on iseenesest näiliselt lihtne, aga geniaalne lähtekoht, mida on kasutatud ühismeedias varemgi (vt nt Youtube’i kanal KLR Productions). Kuigi koomilise efekti saavutab ka Horni teos, mida tõestavad naerupahvakad saalis, siis liigub ta aga puhtast meelelahutuslikust vormist kaugemale. Videosse on kaasatud Horni kirjutatud tekstid, mis sünnivad epistemoloogia ja zoosemiootika vahelisel alal.
Pean tunnistama, et videos esitatud tekstid ei olnud esma- ja seni ainukordsel kogemisel ühtlaselt kergesti haaratavad. Neis loomaaia pseudointervjuudes oli midagi absurdset ja hüpnootilist, mistõttu kõne või kirjasõna võis olla raske mõista. Kui loomariigi dokumentaalid on enamasti lõigatud kokku nii, et välja joonistub loogiline narratiivne lugu, siis Horni “Animal Planet” lasi kõneleda neil veidramatel, arusaamatumatel hetkedel.
Horni teos oli kolmest kõige normatiivsem, st kõige vähem šokeerivam: publiku ees ei olnud alastust või muid tabusid. Tegu ei olnud ka eksplitsiitselt isikliku, ,,alasti” teemakäsitlusega, mida teises kahes etenduses rohkem tajuda oli. Samas oli isiklikust kohalolust eemaldumine teadlik, nagu Horn vestlusringis tõdes, et leida alternatiivi tema jaoks tavapärasemale esitlusvormile, mille raames ta ise laval on. Ekraaniga kaasneb vahendatus, mis võib külla panna janunema inimliku otsesideme järele, ent samas loob distantsi, seejuures perspektiivi.
Gregor Kulla lõpetas õhtu apokalüptilise drag show’ga kategoorias klassikalise oboisti realness. Lavale astus amatsoon, kelle stringide taha oli sisse tuckitud (lisaks muule) kõlar, millest võis tulla näiteks Arvo Pärti ja Rihannat, kuidas iganes publik valis. Siis astus segu James Bondi kuldsest tüdrukust, “Videviku” saaga sädelevast Edward Cullenist ja väikelinna mimmust lavale, et esitada kriipiv oboe-improvisatsioon.
Kulla ei tohiks olla see, kes ta on. Ta peaks olema Eesti Kontserti reklaamnägu, mitte drag queen Kanuti Gildi SAALis. Ent ,,ei tohiks” ja ,,peaks” ei kuulu tema sõnavarasse. See ongi tema kui kunstniku aga ka tema lavastuse ,,Kontsert” valus ilu. Valus, sest ükskõik kui head kultuurikriitikat Kulla kirjutab ja vajalikku representatsiooni eesti kunstimaastikule toob, jääb ikka osadele hambusse tema eksistents. Ilus on aga tõsiasi, et ta ei kuku. Ta on oma kontsata kontsakingades ja võiks iga hetk poodiumilt koos oma oboega pikali lennata, aga ta lihtsalt ei lase sellel juhtuda.
Ma ei taha neid kolme etendust üksteisega võrrelda või neid ka kuidagi kvaliteedi järgi ritta seada. Küll aga võiksin ma üritada selle õhtu põhjal üldisust luua sõnaga SOLIDAARSUS. Osaliselt taotlevad kolm kunstniku seda oma teostes. Olulisemalt peitub solidaarsus aga sidemes, mis luuakse inimestega, kes seda õhtut nendega on jagama tulnud. Lisaks mõistva ja austava ruumi loomisele on SAAL3 vajalik ja õigustatud vorm ka etenduskunstnikele katsetusliku platvormina. Märtsi lõpus toimub järgmine lühilavastuste õhtu. Novembri oma oli välja müüdud, seega ostke ruttu pilet, kui müüki tuleb. See ei saa küll olema seesama õhtu, vaid juba midagi teist.
[1] https://sotsiaalkindlustusamet.ee/uudised/uuring-lapsepolves-taiskasvanu-poolt-toime-pandud-seksuaalset-vaarkohtlemist-kogenud-iga
[2] ,,Tucking on viis, kuidas muuta oma peenis ja munandid vähem nähtavaks, peites need keha pragudesse. Tucking on üldiselt ohutu ja see on levinud LGBTQ+ kogukonnas.” (https://www.webmd.com/sex/tucking-what-is)