Magasin: Kuidas sündis “Kõik loeb / The Reader” ja mis Sind inspireeris?
Liis Vares: Esmane impulss oli Taavet Janseni (artistinimega +aave+) album “the reader” https://taavet.bandcamp.com/album/the-reader, mis sündis esimesel koroonakevadel ning oli mõeldud just lugemise taustaks, keskendumiseks. Kuulasin seda ja mind hakkas huvitama see seisund, milles olen lugedes. See isemoodi nähtamatu ruum, kus viibin. Lugedes olen siin ja mujal üheaegselt, rändan kaugel kujutluses, kuigi füüsiline keha on siin.
Kui esitlesime koos Taavetiga 2020. aasta suvel albumit ‘’ the reader’’ Argo Valsi “Kullaaugu Festivalil”, siis ma proovisin ise ka esimest korda avalikus ruumis teistega koos ühise heli saatel lugeda, enda poolt valitud raamatut. Jälgisin, kuidas ja kuhu tähelepanu liigub. Selle kogemuse pealt tekkisid huvitavad küsimused ja hakkas idanema online-formaadi mõte.
Teine inspiratsiooniallikas oli Eik Hermanni filosoofialoengud EKA-s. Kursus pidi lõppema esseega. Puhtandist olulisemadki olid aga mustandid - protsess, mille kaudu algne mõte saab kirjutamise kaudu kuju muuta. Ma valisin teema: “Kujutlusvõime ja mõtlemisvõime”. Kas nende vahel on kuskil piir? See oli küsimus, mille Eik esitas. Läbi kirjutamise hakkasin sellest mõtlema. Kui ‘’Kõik loeb / The Reader’’ lähenes, siis muutus see Eikile saadetud essee jälle aktuaalseks. Etenduses prinditav lehekülg pärineb algselt just sellest esseest. See on see kujutlusvõime ja mõtlemisvõime piir, kuhu ma jõudsin.
Magasin: See lavastus on nagu teksti sisse minek või füüsiliselt raamatu sisse minek, raamatu lehekülje sisse astumine. Tavaliselt sa töötad kehadega, aga kus on keha siis, kui sa loed? Üks keha läheb teksti sisse ja teine istub tugitoolis?
Liis: Nii-öelda nähtav keha on tugitoolis aga tähelepanu, mingi liikuja, läheb sinna teksti sisse. Tema saab liikuda palju kaugemale, kui füüsiline keha võimaldab. Mind on üha enam hakanud koreograafias huvitama - kuidas tähelepanu liigub või mida selle tähelepanu liigutamisega teha saab, ka füüsises ning mängimine väga otseselt just sellega. Tantsukunsti kontekstist tulles on tihti füüsiline keha (väline vorm) tähtis: mis me temaga teeme, kuidas me teda treenime. Äkki on siiski võimalik endast kõrvale astuda või vaadata kõrvalt, mitte nii tõsiselt võtta seda enda lihalist kehalist välja paistvat olemust. Vahel tahaks nii mõelda.
Magasin: Koroonaaeg on andnud sellise efekti, et istume ekraanide taga ja oleme oma tähelepanuga kusagil mujal. Keha istub ühes kohas aga me vaatame etendust või näitust kuskil teises kohas. Kas online-keskkonnas on kehad kuidagi võrdsemad? Kas see vabastab keha või just surub alla?
Liis: Kehad on justkui võrdsemad või võiks vähemalt olla, aga mulle tundub, et inimesed võibolla pole valmis seda vabadust kasutama. Tuleb välja, et inimesed(publik) tegelikult tahavad, et keegi nad kuidagi paika paneks. Ise ei suuda ennast taltsutada, inimene on mugav. Tähelepanu läheb rändama, sest on nii palju võimalusi. Võiks ju samal ajal veel igasugu asju teha. Arvuti lahti, etendus peale ja siis võileiba tegema. See ei ole kindlasti online-keskkonna süü, et ei suudeta etendust vastu võtta või see ei ole see, mis on füüsilises ruumis. Ilmselgelt ei ole. Inimene peab ise pingutama, et internet hästi töötaks, et su isiklik tehniline ettevalmistus oleks piisav. Näiteks kinno, näitusele või teatrisse lähen ju ikka ise, ma ei oota, et lavastaja tuleb mulle koju järgi ja paneb riidesse jne. Aga kui publik ON ise kohale tulnud siis on juba kunstniku roll, kes midagi teeb seal ekraani taga või peal, kuidagi aktiveerida see nähtamatu anonüümne keha teisel pool ekraani, et vaataja saaks aru, et tema on ka kuidagi osaline, et ta hakkaks enda keha tajuma. See on passiivne koht, millel on tohutu aktiivsuse potentsiaal. Ma mõtlen, et see ,,ekraani taga’’ situatsioon võiks olla just turvaline koht, kus vaatajate kehad terviklikult üles äratada. Inimene on omas kodus - ta saaks tantsida-laulda, kui vaja - kõike teha ja olla kujutluses täielikult kaasas.
Magasin: “The Reader’i” puhul, mul küll ei tekkinud sellist hetke, et oleks tahtnud kohvi minna tegema. Dramaturgia oli pingestatud ja pikkus selline, mis hoidis vaatajat kaasas. Mul kujutluspildid jooksid. Kuidas sul see stseenide järjekord ja pikkused tekkisid? Mille põhjal tegid valikuid?
Liis: Ma arvan, et seal toimiski see, et minu keha ei olnud nähtavalt olemas. Ma ilmusin mingi muu meediumi kaudu. Sõnad ja kujundid lubavad kujutleda rohkem kui mind. Sa saad olla vabam. Vaataja kujutluses saab ruum olla elavam kui minu füüsiline ruum. Sina vaatajana tajud ennast võibolla tugevamalt läbi selle, et mind seal ei ole.
Dramaturgia tekkis teksti sisse minnes, koostöös Pages’e tekstitöötlusprogrammiga. Olen ka vahel tööl raamatupoes Puänt, võtsin lihtsalt ette ja kogusin sealt riiulitest raamatuid, guugeldasin mingit sõna või kujundit, mis mul mõnest tekstist kummitama oli jäänud. Haarasin raamatuid, mis kutsusid mu tähelepanu, sirvisin, leidsin mingi lõigu, mis mind kõnetas... Kogusin oma stuudiokorteris tekstilõike ja enda kirjutatud mõtteid ja hakkasin siis nagu puslet kokku panema. Pages’e leheküljel avastasin kujundeid ja funktsioone, mis omakorda juhtisid mingi juba olemasoleva mõtte või kujundini. Ma proovisin töötada koos keskkonnaga, kus viibisin: Pages’e lehekülg ja konkreetne füüsiline ruum: millised seosed ja ülekanded tekivad? Näiteks selles Õnnepalu tekstis on juttu tapeedist, ja ma ei tea kumb enne tuli, kas sõna või füüsilise ruumi tapeet, mille ma oma stuudio seina millegipärast jätsin. Ülejäänud kiskusin kõik ära, selle ühe seina jätsin. Mulle meeldis see väga. Ja siis oli mul see tekstilõik ja ma sain aru, et see tapeet siin ja need Õnnepalu sõnad moodustavad ühe ruumi. Mingil hetkel avastasin Pages’est sellise funktsiooni, et saan teha telefonist otse foto, mis ilmub teksti sisse… Niimoodi see dramaturgiline ruum ehitus koostöös tunnetusliku loogikaga. Ega mul mingit muud süsteemi ei olnud.
Magasin: Etendavates kunstides on oluline energia vahetus esineja ja vaataja vahel. Kuidas see niisuguse etenduse puhul toimib? Kas sulle on oluline tajuda seda, et keegi vaatab? Või vahet ei ole, võid etendada ka nii öelda musta auku?
Liis: Jah, ma etendajana ei tea, mitu inimest kohal on: viis inimest või üks inimene või sada inimest. Aga närv on ikkagi sees. Kui füüsilises ruumis saad natukene petta, midagi tagasi võtta või välja mängida, sest keegi ei tea, kuidas see mõeldud oli, sina tead rohkem, siis ‘’Kõik loeb / The Readeri’’ formaat oli endale ka nii uus asi, kus igasugune kogemus ja teadmine puudus. See on väga intiimne, kuid mitteinimlik keskkond. Vaataja näeb iga su väikest liigutust. Ma tajun küll, et kusagil on inimesed. Kui vajutan nupule “ON AIR’’, siis ei saa enam midagi muuta, siis see läheb igale poole laiali.
Samal ajal meeldib mulle selle juures väga, et ei ole energia vahetust sellisel kujul, et saal on täis inimesi, kes igaüks on tulnud, ma ei tea kust kohast, ühel hea tuju, teisel halb, ja siis sel ruumis oleval energial ei ole mingit pistmist konkreetse etendusega. Etendajana pead sa selle energia sees olema, selle vastu võtma, sealt kuidagi läbi tulema. Online-keskkonnas seda aspekti ei ole ja ei ole tunnet, et ka publik peaks kuidagi olema: näiteks hästi avatud ja vastuvõtlik, et etendajal oleks hea. Mul ei ole kodus seda survet. Ma saan vabalt olla nii nagu ma olen, nii vaataja kui etendajana.
Etendajana pärast etendust mulle sobis, et puudus vahetu kontakt publikuga. Minu jaoks on see osa füüsilises ruumis päris raske. Mul on raske kohe pärast etendust inimestega suhelda. Mitte selle pärast, et ma ei taha või et mulle ei meeldi inimesed, vaid mul oleks vaja üks öö või päev vahet, siis võiksin kuulata ja vastu võtta, vestelda. Online-formaadi puhul tulebki see osa hiljem. Sa näed kedagi, kes oli etendusel täiesti suvalisel hetkel tänaval ja ta ütleb, et oli väga äge, või et ta ei saanud mitte midagi aru. Sa ei teadnudki, et ta üldse vaatas. See kuidagi kajab veel pikalt ja ootamatult tagantjärgi. See on hästi sarnane kogemus, mis mul on olnud mõne avaldatud tekstiga. Võib võtta aastaid kuni keegi ütleb, et kuule, ma lugesin seda, see oli nii huvitav mõte, või mis sa sellega mõtlesid? Või näiteks loed kellegi lõputööd, kes on sinu mõtet tsiteerinud ja ise midagi juurde kommenteerinud. Seedimine on oluline.
Magasin: Teksti vastuvõtmine on hästi erinev kehaliselt ruumis koos esitamisest. See on hästi isiklik küsimus aga ma kuulsin, et sa olid väga haige, kui sa „The Reader’it“ tegid, sul oli ka koroona. Kas see ja isolatsioon, mis selle haigusega kaasnes, mõjutas kuidagi loomeprotsessi?
Liis: Ma ei olnud üldse raskelt haige, ma põdesin koroonat väga kergelt, aga see on jälle suhteline, mis on kerge ja mis on raske kellegi jaoks. Täpselt kaks nädalat enne „Kõik loeb / The Readeri’t“ saingi diagnoosi. Ehk siis, kui just pidi hakkama see intensiivne aeg. Kõige suurem koroona mõju oli tohutu vaimne väsimus või keskendumishäire, isegi nagu paanika natuke, et ma ei jaksa midagi teha. Mul oli tunne, et ma pean kõik ära jätma. See filtreeris välja kõik asjad, mis tundusid liiga suure pingutusena, fookus läks hästi paika - sa teed ainult seda, mis on kõige olulisem ja nii palju, kui sa jaksad.
Ma mõtlesin, et ma jätan ka selle etenduse ära, sest ma ju ei saa seda teha niimoodi, nagu ma plaaninud olin. Aga tänu praegusele koroonaajale on loomulik, et me ei tea, mis homme saab. Taavet pakkus, et jätaks otsustamise täiesti viimasele päevale. Niimoodi siis vaatasingi, mis saab. See oli huvitav, nauditav, ärevus kadus täielikult. Muidu on ju ikka mingi pinge: kas ma jõuan, kas ma saan, aega on vähe. See oli täiesti kadunud! Prioriteet oli, et ma teen nii palju, kui ma jaksan. Mõtled ühel päeval pool tundi, teisel päeval tund, rohkem ei jaksa. Ma pole kunagi niimoodi teinud, nii kerge südamega, mingit muretsemist ei olnud. Ja siis oli neli intensiivset päeva, kui läksime Taavetiga Rakverre tehnilist ruumi üles ehitama ja kokku mängima. Mul olid tekstitükid ja kujundi-ideed, ettekujutus kuidas see võiks joosta helis ja pildis. Siis me lihtsalt panime selle kuidagi niimoodi kokku, et ahah, umbes nii ja mängisime läbi ja oligi nagu kõik. Me ei saanud ise ka aru, mis asi see on. Alguses oli minu jaoks tohutu paanika ja siis meeletu kergus. Ma nüüd edaspidi üritan kõike mingi sellise vaibiga võtta. See on väga raske, kui sul on kogu võimekus olemas, kui ei ole midagi, mis seda piirab ja fookust väga selgelt paika paneb. See oli midagi väga ägedat, ma ei ole varem midagi sellist teinud sellises seisundis.
Magasin: Kas võib öelda, et keha sundis endaga arvestama? Tervena on lihtne oma füüsilist võimekust iseenesestmõistetavana võtta?
Liis: Jah, ja kogu aeg piirab idee, et ma pean 24/7 tegelema ja mõtlema selle peale. Ikka rohkem ja rohkem, ikka liiga vähe. Minu peas on nii. Millist aega ja millist tegevust, millist puhkeaega protsess nõuab, et ta jõuaks sinna, kuhu ta võiks jõuda, mis potentsiaal sellel on? Ei pruugi alati olla nii, et mida rohkem, seda parem. Keha kuidagi ütles, et oota, mina praegu ei saa. Ja siis sa oledki endaga dialoogis ja teedki nii palju kui jõuad. Kahe päevaga võib ka midagi väga ägedat sündida. Peas on meil ikkagi kuidagi valmis protsessid, kuidas lavastused, näitused peaksid valmima - 3 kuud, aasta, kuu aega intensiivset tööd. Ikka alati ühtemoodi. Ma arvan, et inimesed on erinevad ja tegelikult saab ju igat moodi. Aga ei julge. Tegelikult ei tunnegi ennast ja kuidas ma paremini töötan. See on üks küsimus, mille peale hakkasin mõtlema. Kuidas ma toimin kõige paremini? Kas ma julgen nii toimida, nagu mina toimin?
Magasin: Räägime koostööst ka natukene. Kuidas on tantsu või etenduskunsti vallas teha koostööd situatsioonis, kus kokku saada ei ole võimalik? Kuidas see sinu jaoks on olnud?
Liis: Mul on eelmise kevade “Sinust saab tantsija”( Sõltumatu Tantsu Laval) lavastusprotsessi kogemus. Siis see isolatsioonielu algas. Oligi nii, et kokku ei saanud saada ja kõigi jaoks oli see olukord uus. Ma läksin saali, et üksi teha, mõelda ja vaadata. Ükshaaval siis käisimegi. Vahepeal käis Katariina Unt üksi saalis, salvestas ja jättis mulle klippe, siis käis Kristi Kongi põrandat maalimas jne. Aga mingil ajal ma läksin sinna saali, vaatasin seda ruumi ja mõtlesin, et inimene on siin ikka kuidagi täiesti vale. Kujundus oli, maal oli juba olemas. Kõik on ju hästi. Keskkond on väga kaunis, miks see inimene peab sinna veel sisse tulema, see rikubki kõik ära, nagu sageli inimese ja keskkonna vahelises suhtes üldse.
Mulle on alati oluline olla ajaga sünkroonis, ma ei saa teha koos tööd siis, kui inimesed tegelikult ei saa kokku saada, minu jaoks on siis ebaloogiline seda teha, mulle tundub see vale. Et meie teema ikkagi proovi, tuleme ikkagi kokku, sest meie oleme erilised, sest teatrit peab tegema, etendust peab mängima. Online tundus mulle siis kohasem, see oli see, kus aeg praegu on, mida see aeg pakub. See tundus nagu ausam koht, kus olla. No eks ta muidugi piirab, kellega sa koostööd teed. Ikkagi kõige lähedasemate inimestega, kellega sa kokku saad saada. Aga kui teha online keskkonnas, siis tegelikult ei peagi ju füüsiliselt kokku saama.
Magasin: Oled olnud tantsija, kes improviseerib erinevate kehadega ja lähtub erinevate kehade erinevatest vajadustest. Kas nüüd distantsilt töötamine on sind kuidagi kaugendanud tööst kehaga? Enne ütlesid, et sa vaatasid ruumi ja tundsid, et keha ei ole sinna üldse vajagi. Kas keha on nüüd sinu jaoks muutunud tekstiks või kuidagi pigem virtuaalseks?
Liis: Praegu ma kuidagi üldse ei näe seda füüsilises ruumis kehadega toimetamist. See ei ole minu jaoks primaarne, ma ei igatse väga seda kunstilises väljenduses. Otsin kehalist väljendust mingil teisel kujul, et ta justnimelt tõlkuks mingisse teise meediumisse. Mulle tundub, et füüsiline keha jääb sageli ideele ette. Kui seda vaatab keegi teine keha, kes ei ole see keha, kes ei ole treenitud niimoodi, kellel ei ole erialast tausta, siis seal on nii palju küsimusi enne, kui jõuda selle ideeni, millega ma tahan tegeleda. Ja ehk mind ei huvita niivõrd tantsukunsti meediumi enda teemad või ajalugu. Mind huvitab keha üldisemalt, üldse inimene selles ajas praegu, mida tähendab olla kehas praegu, inimkehas. Võib-olla mingid teised meediumid annavad rohkem võimalust seda maad avastada. Samal ajal pean ütlema, et kui ma niimoodi mõtlen ja kunstiväljal tegutsen, siis seda enam tekib mul tegelikult huvi enda füüsilise keha vastu. Taas sellega tegeleda ja sealt otsida. See kaugenemine või idee sellest kaugenemisest toob teistpidi mind uuesti lähemale ja lubab endas ka restardi teha. Ma tulen tagasi, kui olen kusagil ära käinud.
Magasin: Sinust saab taas tantsija?
Liis: Jah, midagi sellist. Võibolla ma arvan, et ma ei olegi kunagi veel tantsijaks saanud. Mul on alati olnud see unistus, et äkki, kui ma olen 80, siis minust saab tantsija, kes on selline ajakohane, kes kõnetab kuidagi. Enne ma ei oska ja pean otsima, aga äkki siis ma saan kuidagi valmis ja esitan soolo, mis kõnetab palju teisi kaasaegseid.
