Nii nagu on Stanislaw Lemi “Solaris” individuatsiooni arengu võrdpilt putrefactiost kuni toimingu lõppastmeni, kõigeksmuutuvat kulda sisaldava anumani, on T2 samaoodi psüühika võrdpilt, kuid fikseerub algmomenti. Hüpoteetilisse olukorda, kus antused on küll olemas, kuid nn “lugu” pole veel alanud – ehk siis proloogi.
Tuletades kiiruga “Solarise” mütoloogiat meelde, siis mäletatavasti põkkus katkenud ühendusega kosmoselaevaga “Solaris” uurimislaev “Prometheus”, mida juhtis komandör Kelvin, kes pidi uurima, mis juhtus. Asjaoludega tutvudes mõistab ta, et on Solarise kosmoselaeva näol sattunud teatavasse puhastustulle, tehnoloogilisse purgatooriumi, mingit laadi initsiatsiooni, mille käigus muutuvad reaalseks inimese sügavaimad psüühilised põletikukolded. Emaneeruvad tema hirmud, kahetsused, vimmad ja süüd - kõik see, mis takistab meid sirutada sisemise rahu ja harmoonia kuldse karika järele. Jättes antud installatiivse etenduse valguses kõrvale järgneva: komandöri sisemise arengu uurimise käigus, vabanedes luhtunud armastuse agooniast ja jõudes läbi kannatuste tagasi lapsemeelse uudishimu, puhtuse ja heatahtlikkuse juurde ning saab puudutama kõigeksmuutuvat Elu ennast, filosoofide kulda.
T2 juures jääb oluliseks nullpunkt. Absoluutse alguse klaustrofoobiline staatika, mis mingil hetkel peab vältimatult üle minema liikumiseks. Aga mitte veel. Kui kujutada ette Stanislaw Lemi romaani imaginaarset proloogi, eellugu enne algust, siis võib ette kujutada totaalset veresauna ja paanilist kaost. Kuidas teisiti saakski nimetada piiratud keskkonda, kus osaliste teadmata saavad reaalseks nende teadvustamatud hirmud, hingekannatused, mida nad isegi ei tunne ära ega oska endaga seostada? Sellesse keskkonda astub esimese väljastpoolt tulnuna komandör Kelvin, ning keerdub tasapisi ja vältimatult katsumuste psühhootilisse linasse.
T2 avab meile selle nullpunkti, eelloo, kus saame kõik olla ise need ringiluusivad hingetondid. Põletikukolded psüühikas. Või siis olla komandör Kelvin, kes astub alles esimese sammu siia, võõraste viirastuste keskele, kuid kes peagi võtavad ainuomaselt temale kuuluvad, kelvinlikult isikupärased vormid. Me ei näe dekoratsioonidel verepritsmeid ega lihatükke, ei kosta ka kurja urinat - selle toome me oma isikutena ise kaasa ja laseme pritsuda üle Kanuti Saali. Mitte keegi peale meie endi neid ei näe, see on ju väga isiklik, eks ole. Mihkel Ilus ja Marten Esko on pisut nagu illegaalsete psühhedeelsete rusikavõitluste korraldajad, kes loovad ruumi, kus külastajad oma deemonitega võitlema peavad ja kehastuma nii ründajateks, kui rünnatavateks. Kunstnikud ise kedagi ei eelista ja võtavad vastu ainult sularaha.
Selles psühhedeelses kõikide sõjas kõigi vastu muutub vähetähtsaks ühe või teise eseme kultuuriline tähendusrikkus või ajalootelg: kilpkonna pealuu, ecstasy tablett, digitaalselt modelleeritud heli, briljant ja savisarkofaag on esitatud samas kaalukategoorias, võrdsustununa Elu enese voolamise ees, mis kannab püha edasiliikumist müütilisel tasandil, hoolimata igasugusest ajalikkusest ja inimpsüühika ajutistest kombinatsioonidest. Kõik on alati võimalik.
Jääb vaid lisada, et selles kahe kunstniku juhtimisel loodud nullhetke embrüos oli erakordselt meeldiv atmosfäär: rahustav, inimkehale omase rütmilisusega tasakaalustatud, piisavalt vaheldusrikas, et diivanil pooleks tunniks uinuda ja ärgata erakordsel reipa ja puhanuna.
Täis optimismi ja elujaatust.
Foto: https://english.lem.pl/gallery/lems-drawings