Christina Ciupke, Nik Haffneri ja Mart Kangro uut lavastust võib vaadelda kui nende eelmise ühise lavastuse “wait and see” (2012) järge. Tookord tegelesid kolm kunstnikku füüsilise ja verbaalse suhtlemise intiimsete kihistustega ning uurisid kuidas üksikisiku tegevus võib viia ühise pingutuseni. Oma uut koostööd alustasid nad küsimusest, mil määral on iga üksikisik asendatav. Tasapisi nihkus nende fookus sellele, millest moodustub meie arusaam teisest inimesest.



Lavastus pakub esinejatele välja mängulise dialoogi struktuuri - teineteisele küsimuste esitamise algorütmi. Seda seoses igaühe isiklike kogemuste, mälestuste, mõtete arhiiviga, mis paljastab teatud osa meie olemusest. Neid küsimusi ei esitata kunagi kuuldavalt. Paberile kirjutatult lebavad need laual, millest kujuneb tegelik lava. Selle arhiivi ühisel käivitamisel võimendatakse seda põgusat hetke, mil mõte alles vormi võtab, enne kui lugu muutub konkreetseks. See on otsimise ja kõhkluse hetk. Mõte, mis on alles vormumas, kaalutakse läbi veelkord. See on korraga nii käesolev hetk kui mälestus.



Meenuva, kogetu, loodetu vastastikune mõju ja vastureaktsioonid hääletutele küsimustele tiirlevad umber selle, mis on peaaegu tabu arvestades tänapäeval juurdunud skeptilisust igas vormis essentialismi vastu kunstis ja ühiskonnas, milleks on inimese identiteet. See identiteet ei tähenda pelgalt pojektsiooni, vaid pigem seda, mis on meie päris olemus ning mis avaldub läbi selle kui me püüame teisest rohkem teada saada. Iga järgnev küsimus selles lihtsas mängustruktuuris avab uue tahu selles roteeruvas teineteist portreteerivas koreografeerimise protsessis.

(Daniel Belasco Rogers, Arzu Saglam)



Koreograaf ja tantsija Christina Ciupke elab ja töötab Berliinis. Ta loob oma projekte koostöös kunstnikega nii tantsuvaldkonnast kui muudest distsipliinidest. Teda huvitavad selles kontekstis “projektsiooni, retrospektsiooni ja spekulatsiooni” konflikti ja vastastikuse mõju sfäär, keskendudes esinemis olukordadele laiemas tähenduses. Christina teeb mitmete kunstnikega koostööd pikaajaliselt, sh filmitegija Luscy Cash, helilooja Boris Hauf, visuaalkunstnik Lars ø Ramberg, koreograaf Nik Haffner, koreograaf Mart Kangro ja dramaturg Igor Dobričić. Aastatel 2003-2004 oli ta külaliskunstnik ZKM kunsti- ja meediakeskuses Karlsruhes. 2013 aastal sai ta magistrikraadi koreograafias Amsterdami Kunstikoolist. Tema tööd nt “kannst du mich umdrehen” (2011), “wait and see” (2012) ja “undo, redo and repeat” (2014) tuuritavad hetkel nii Saksamaal kui mujal.

www.christinaciupke.com



Nik Haffner on tantsija ja koreograafina sageli seotud projektidega, mida ta loob koostöös teistega. See huvi on viinud teda koostööni kunstnikega mitmetest eri distipliinidest ning mitesugugustest harivatest projektidest. 2008. aastast on ta õpetanud Berliini kõrgkoolidevahelises tantsukeskuses HZT ning 2012 aastal sai ta selle keskuse kunstiliseks juhiks. Kuni 2000. Aastani tantsis ta William Forsythe'i kompanii Ballett Frankfurt tantsija. Sel perioodil arendast ta välja media publikatsiooni “Improvisation Technologies” koostöös Karlsruhe kunsti ja meedia tehnoloogia keskusega ZKM. Perioodil 2011-2013 tegi ta koostöd Jonathan Burrowsi ja Matteo Fargioniga nende online skoori “Seven Duets” webi väljaande MotionBank.org raames.



Mart Kangro on Tallinnas elav ja töötav tantsija ja koreograaf. Peale mitmeid aastaid Eesti Rahvusballetis tantsimist pühendus ta vaid enda kunstilisele tegevusele, milles ta enamasti ise esineb. Sellest ajase peale on ta olnud tihedalt seotud Kanuti Gildi SAALiga. Ta on mitmeid kordi teinud koostööd Thomas Lehmeni, Christina Ciupke ning helilooja ja heliartisti Taavi Kerikmäega, kellega koos ta on lähemalt uurinud kaasaegse muusika esitaja rolli. Tema tööd “Talk to Me” esitleti 2012. aastal festivalil Foreign Affaires. Viimasel ajal on ta loonud lavastusi kurikuulsas teatris NO99 Tallinnas.



www.saksakevad.ee