Mõtle hetkele, kui sa taipad, et etendus, mida vaatasid, on just lõppenud. Tuled on kustunud, etendaja lavalt lahkunud, valitseb vaikus. Aplaus ei ole veel alanud. Kogu publik mõtleb sama - see on läbi. Sa tahad, et see vaikne hetk kestaks igavesti.

Sa ei ole kindel, kust see täpselt algas või kes tegi esimese plaksu, aga äkki levib aplaus kulutulena ning juba plaksutavad kõik. Sina teed automaatselt sama.

Nüüd hingavad kõik kergendunult. Su näoilme muutub etenduse vaatamise näost tavaliseks tänavailmseks. Sa märkad inimesi enda ümber. Näed, et nad on hakanud ennast liigutama ja sättima, vahetavad omavahel naeratusi ning pilke.

Sa kuuled endiselt nende aplodeerimist. Mõni plaksutab valjult ja jõuliselt, teine lööb käsi kokku kui kuninganna. Nad kõik plaksutavad samas rütmis. Ära murra süsteemi. Püsi rütmis.

		Plaks-plaks-plaks-plaks  

Mis juhtub bakteritega sinu kätel kui sa plaksutad? Kas see teeb neile haiget?







Karolin Poska on vabakutseline tantsukunstnik, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. 2016/2017 hooajal oli ta Kanuti Gildi SAALi noor kunstnik residentuuris. Karolinil ei ole veel suuri auhindu ja prominentseid koostööpartnereid, kellega uhkustada ja ta ei kavatse ka siinkohal luisata. Oma etendustes on ta eksperimenteerinud live-elektroonilise muusika ja tantsu piiridega.