“TAHE” mõjub teematiliselt ja kunstiteosena äärmiselt lõpetatult, heites õhku ka hüvastijätu nukraid õilmeid, kerget kahetsust ja külmatunnet. Kindlasti on see Keerdi senises loomingus abstrakseim ja intuitiivseim, mõjudes lahtiütlemisena lavalisest algoritmist ja märgilistest konstruktsioonidest. Esmapilgul paistab, et Keerd on loobunud tõsiste teemade käsitlemisel senisest filtrist, mis peitis need kobrutavasse
absurdihuumorisse ja atraktiivsesse füüsilisse vaatemängu. (Põim Kama/ Postimees)