“Liivlaste pärandus” pole ainult Veljo Tormise kooritsükli pealkiri, vaid ka eksistentsiaalne teema. Selle läbitunnetamiseks kutsub Läti-Eesti loominguline kollektiiv oma publiku kaasa avastuslikule rännakule, mis läbib looduskauneid paiku, hingematvaid helimaastikke, tuttavlikke külaolustikke ja linnaruume ning arhiivitolmu alt lambivalgesse toodud elulugusid. Need lood kutsuvad mõtlema, mida tähendab “liivlaste pärandus”, kes selle pärandas ja kes selle endale omistas.
Kultuurilise julgeoleku lipu all triivib täna osa Eesti ja Läti ühiskonnast paremäärmusluse suunas. Kadumise hirmu tunti neis Läänemere riikides ennemgi. Omariikluse algusaegadel tahtis Läti valitsus ühendada kolm suurimat läti hõimu ühtset keelt ja kultuuri viljelevaks rahvaks ja tillukeselt liivi rahvalt oodati sulandumist. Noor Eesti rahvus otsis minapildile tuge kuuluvusest suuremasse soomeugri rahvaste perekonda. Moderniseerunud rahvana eeldati, et väiksemad soomeugri rahvad võtavad kanda missiooni jääda looduslähedaseks ja autentseks ning hoiavad nii eesti soomeugri juuri. Mida tahtsid liivlased? Täna saab seda vaid maha jäänud pärandi põhjal oletada, sest liivlased olid siin kandis esimestena lahkujad.
Nii Riias kui Tallinnas toimuvate LAT.EST festivalide tuumaks on omanäoline lavastus liivlastest “The First to Leave “ (Esimesena lahkuja). Olgugi et suhtumine liivlastesse on kummaski riigis erinev, on see rahvus mänginud olulist rolli riigiks olemise ning Lätis ja Eestis valitsevate erinevate ideoloogiate kontekstis. Liivlaste saatus on kui meeldetuletus kõige ebapüsivast loomusest siin maailmas ja kui hoiatus, et ühe väikese rahvuse kadumine võib olla kiire ja kohene. Etendus vaatleb lähemalt kummagi riigi poliitika rolli liivlaste elus ja mida täna tähendab olla liivlane. Lõpuks küsib see küsimuse: „Kas kadumine on päriselt tragöödia?“ „Esimesena lahkuja“ autoriteks on helilooja Toms Auniņš, stsenograafid Austra Hauks ja Epp Kubu, koreograafid Joanna Kalm ja Karolin Poska, visuaal- ja videokunstnik Kristina Norman, dramaturg, lavastaja ja etendaja Kārlis Krūmiņš ning lavastaja Valters Sīlis. Tallinna etendustel osalevad ka kammerkoor Collegium Musicale ning eesti tantsijad.
“Ma arvan, et see tükk ei saa olema niivõrd liivlastest kuivõrd erinevatest vaadetest liivi teemale. Ajal, mil Läti ja Eesti olid vast asutatud riigid, oli neil erinev ideoloogiline toetuspind. Läti jaoks oli oluline leida viis, kuidas rahvust ühendada, tulenevalt Läti territooriumil kõneldavatest erinevatest keeltest ja liivlasi nähti kui tähtsusetut gruppi selles protsessis. Samas kui Eesti riigi jaoks oli oluline otsida juuri laiemas finno-ugri kultuuris, kuhu samuti kuulusid liivlased. Nende lahustumist Läti kultuuri tajusid eestlased tragöödiana. Mitmed kultuuriaktivistid ja folkloristid ning samuti poliitikud tõstsid päevakorda liivlaste kadumisest päästmise. See ei sobinud kokku läti suure narratiiviga. Tekkis konflikt Oskar Looritsa – kõige silmapaistvama folkloristi ja liivi kultuuri uurija – ümber. Tema kogus kokku ja koostas liivlaste rahvalaulude „piibli“. Väidetavalt sisaldas see kogumik kõiki teadaolevaid liivlastele laule. Üks neist lauludest “Tšītšōrlinkizt”, tegemist on kõige vanema liivi lauluga, kordub lavastuse käigus.” Kristina Norman
“Üks selle lavastuse teemadest käsitleb viisi, kuidas mingi enamus tarvitab võimu vähemuse suhtes ja püüab muuta viimast olematuks. Mingit probleemi, mis puudutab väikest arvu inimesi, saab ignoreerida, sest see puudutab üksnes 0.5% elanikkonnast… Läti kirjanik Aleksandrs Grīns kirjutas sellest, kuivõrd kasumit mitte andvad liivlased olid ja kuidas nende olemasolu ennast ära ei tasunud. Aga globaalses kontekstis ei tasu ka lätlaste olemasolu ennast ära! Proovi vaid võrrelda, kui palju rohkem kasumit teenib vene keeles kirjutatud raamat läti keeles kirjutatu kõrval. Kasumlikkuse argumenti, mida võiks kasutada mõni hiigelrahvus, kasutasid lätlased liivlaste vastu!” Valters Sīlis
“Inimeste võitlus oma õiguse eest olemas olla on paeluv, kuidas see ära lõigatakse erinevatel viisidel ja mis lõpuks alles jääb. Pole nii, et kõik kaob. Pole absoluutset lõppu. Pigem võtab see teistsuguse kuju. Keegi ei kaota isiklikult kultuuri. Sa võid tunda end oma kultuuriga väga üksikuna, aga see on midagi muud.” Kārlis Krūmiņš
"Kümme aastat tagasi sattusin Riias elades liivi keele kursustele. Keelt õppides tekkis mul suurem huvi liivlaste kultuuri vastu. Juhuslikult sattusin ühel päeval külla liivi keele õpetaja Tõnu Karmale, kes elas Riias Agenskalnsi asumis. See kohtumine jäi mulle eredana meelde ja tahaksin seda elamust jagada. Miks ma tookord alustasin liivi keele õppimist? Ei tea. Võibolla on see mitteteadvustatud pöördumine oma juurte juurde? Võibolla meis kõigis on liivlane peidus? /Epp Kubu
Tänud: Valts Ernštreits, Ēriks Kāpbergs, Zoja Sīle, Helmī Stalte, Julgī Stalte, Dāvis Stalts, Ulla Fraser, Baiba Šuvcāne, Rita Treija, Ieva ja Kārlis Zemīši Oleru muiža'st, Sirje ja Sepideh Ardalani Massiast, Olita Kalna, Meelis Muhu, Maima Grīnberga, Valters Ščerbinskis, Jaak Prozes, Ineta Sipunova, Andrejs Strokins, Läti riigi ajalooarhiiv, Läti kultuuriakadeemia riiklik filmikool, Jānis Liniņš, Kārlis Lapiņš, Katrīna Dūka, Jānis Laucenieks, Aleksis Aleksis, Mārtiņš Jēkabsons, Kristīne Ķikute-Krievkalna, Marta Lortkipanidze ja kõik, kes annetasid raamatuid.
LAT.EST festival saab teoks vahetult pärast Läti 100.sünnipäeva Kanuti Gildi SAALis ning tutvustab Läti kaasaegseid (etendus)kunstnikke ning nende mõtteid ja tegemisi. Samuti on see pühendatud koostööle ja kõigele mis meid ühendab. LAT.EST festivali korraldab Kanuti Gildi SAAL koostöös Läti Uue Teatri Instituudiga ning see kuulub nii EV100 kui LV100 kultuuriprogrammi.
