Üha sagedamini tunnen ma salajast rõõmu kui tehnoloogia hüperareng kusagil elegantselt kinni kiilub, kui mingi süsteem totaalselt pange paneb. Masinaid ise katki teinud olen ma lapsest saati. Siis tõukus see küll soovist näha, mis seal sees on. Nüüd teen ma seda lihtsalt selleks, et näha, kuidas ta nurka aetuna aeglaselt eluenergiast tühjaks jookseb, kuidas ta ennast vastu betooni tükkideks rammib, lolliks läheb või lihtsalt minu aeglaste ja süstemaatiliste impulsside all puruneb. Selles on vist midagi maniakaalset. Kuni masinal puudub hing, ei ole siin midagi kriminaalset ega kliinilist sekkumist vajavat. Pigem on see veider, tundlikuma natuuriga inimeste jaoks ka pisut julm. Aga kui AI endast teadlikuks saab, piisab sellest ülestunnistusest siin, et minu kohta virtuaalavarustes toimik avada. Ja minust saab dissident.

Erik Alalooga on skulptor, eksperimentaalmuusik ning etenduskunstnik, kes on peamiselt tuntud analoog-tehnoloogiliste lahenduste poolest oma loomingus. Alates 2005. aastast on ta oma loomingulise fookuspunkti asetanud inimese ja masina vahetu füüsilise suhte uurimisele ja rakendamisele.

"I love machines and machines love me" on Erik Alalooga kuupikkuse residentuuri tulemi presentatsioon.