„Me elame individuaalsust hindaval ajastul. Võimalik, et ka üksildaste üksikaktsioonide ajastul. Miks muidu koostöö meie jaoks omaette väärtust tähistab… Kuidas aga siseneda kellegi omailma[3]? Kui palju pakub kellelegi teisele üldse huvi vaadata pealt ühe keha ja/või hinge eksirännakuid? Kui palju meid tavaelus huvitab, kas kellegi üksiolek on valik või väljapääsmatus? Kas üksiolek vajab üldse Teist? Kui ei, siis kes on sellisel juhul soolo vaataja? Lihtlabane vuajerist?

Lavalolijate mõtted soolo olemuse kohta:

Ühe või mitme isiksuse poolt kokku pandud tükk, mida esitab üks inimene.
Avaldus hetkes, seoses teiste ja iseendaga.
Iseenesestmõistetavus.
Miks see olek on iseenesestmõistetavalt alati aus, kuidas ma kodus süüa teen, aga see mitte, kuidas ma laval olen?
Vabadus ja vastutus.
Jõhker iseendaga töö.
Enesekriitika läheb lakke.
Sinu liikumine laval ilma filtrita.
Mina üksinda
Mina
Üks inimene“

Kai Valtna „Soolo“ (Tantsukuukiri nr 85 – märts 2019)