Olles vangikongis ametis oma vabamõtlemise teemalise romaani kirjutamisega, kuulutas Marquis de Sade 1785. aastal, et inimkirel on lubatud korda saata kuritegusid. See hetk uusaegse Lääne ajaloos tähistab seksuaalvabaduse ja võimu seotuse moraalset ambivalentsust. Kui pornograafia legaliseerimine Taanis 1967. aastal laiendas erootilist vabadust soolise võrdõiguslikkuse suunas, siis tänapäeva pornograafia hõlmab endas poliitiliselt mitmekesist väljendust ja kasutusala, queer ja feministlikest hoiakutest kuni seksuaalse piinamiseni sõjategevuses. Pornograafia afektiivse mõjujõu võti peitub ehk päris selle sõna juurtes: pernanai (kreeka k.) = “müüma”. See selgitab, kuidas pornograafiline „rahapauk“ toimib „pomm-uudiste“ pöördeliste tagajärgede, märulistseenide plahvatuslikkuse või ehtsa sõjaporno brutaalsuse puhul.
Lähtudes mõttest, et pornograafia on lekkinud ühiskonna paljudesse valdkondadesse, uurib Mette Ingvartsen pornograafilisuse toimimist hulga erootiliste ja afektiivsete materjalide vahendusel. Enamikel neist on vähe pistmist otsese seksiga, ent neis ilmnevad mõned pornograafilisusele iseloomulikud jooned: julmus, kliiniline täpsus, vägivald ja valu, aga teinekord ka naer, erutus ja põnevus. Miksides füüsilisi tegevusi narratiivsete kirjeldustega, luuakse spekulatiivne koreograafia. Kogemused, mis vaatajale selle etenduse käigus osaks saavad, võivad ulatuda kujuteldavatest kuni kõhus keerama panevateni.

Mette Ingvartsen on Taani päritolu koreograaf ja tantsija. Alates 1999. aastast õppis ta Amsterdamis ja Brüsselis, kus ta 2004. aastal lõpetas etenduskunstide kooli P.A.R.T.S. Oma esimese lavastuse “Manual Focus” (2003) lõi ta koolis õppimise ajal. Tema varajased teosed, mis hõlmavad endas lavastusi “50/50” (2004), “to come” (2005), “It’s in The Air” (2008) ja “GIANT CITY” (2009), püstitavad küsimusi afekti, taju ja aistingu teemadel seoses keha kujutamisega. Tema teoseid iseloomustab hübriidsus ning need tegelevad koreograafiliste praktikate laiendamisega, kombineerides tantsu ja liikumist teiste valdkondadega nagu visuaalkunst, tehnoloogia, keel ja teooria.

Oluline liin tema loomingus arenes välja aastatel 2009 - 2012 seeriaga "The Artificial Nature Series", mis keskendus inimesest ja mitte-inimesest toimija vaheliste suhete ümberkujundamisele koreograafia kaudu. Seeria koosneb kolmest lavastusest, milles inimese kohalolu puudub: “evaporated landscapes” (2009), “The Extra Sensorial Garden” (2011), “The Light Forest” (2010), ja kahest, millesse inimkuju tagasi tuuakse “Speculations” (2011) ja grupitöö “The Artificial Nature Project” (2012).

Vastukaaluks suhestub tema viimatine seeria The Red Pieces: “69 positions” (2014), “7 Pleasures” (2015), “to come” (extended) ja “21 pornographies” (2017) inimsaavutuste ajalooga, keskendudes alastusele, seksuaalsusele ja sellele, kuidas keha on ajalooliselt olnud tanner poliitilisele võitlusele.

Ingvartsen asutas oma kompanii 2003. aastal ja tema teoseid on esitatud üle kogu Euroopa, samuti USA-s, Kanadas ja Austraalias. Ta on olnud residentkunstnik Kaaitheater'is Brüsselis (2012 - 2016), Volksbühne'l Berliinis ja kuulub võrgustikku APAP.

Ta on omandanud filosoofiadoktori kraadi UNIARTSis / Lundi ülikoolis Rootsis.
Loomingu, etendamise, kirjutamise ja loengute pidamise kõrval kuulub tema tegevuste hulka ka õpetamine ja õpitubade kaudu üliõpilastega oma uurimistöö jagamine ülikoolides ning kunstiakadeemiates.

www.metteingvartsen.net