Kunstnik, koreograaf, stilist Alissa Šnaider on alates 2002. a tuntud vormide, vahendite ja kooslustega mängimises. Tema materjalitunnetus ja formaadi-queerlus tuleb eriti tugevalt esile 2015. a esietendunud teoses “Three Left Hours (everybody’s piece)”, mis pälvis erilise koha Eesti teatriajaloos ja tekitas tunde, et see on tõenäoliselt alles algus sellele, mida oodata Weird Talesi eelseisvatest peatükkidest.

Keha ja meele vastastikuse asetuse vahel valitseb pinge, siis kui silm ei tea ette, mida ta näha saab ega mõte oska nähtavast midagi arvata.

Nii et mida sa näed?

Tsiteerides Raimundas Malašauskast: “Tema või nemad või see jookseb läbi mitme keha ja ruumi nagu sajandite jooksul matemaatiliselt konstrueeritud laine. Selle kohmakus kõnnib perfektsuse teral ja perfektsus on alati seal, nagu unenägu mille sees näed sa tervet elu manifesteerimas ühes stseenis.”

suits vormib aja möödumist

pisarad silmalaugudel

kõik tahke sulab taas õhku haihtudes

Juba pärast esimest peatükki on selge, et lainest on saamas vedelik, kondenseeritud mateeria, mille universumis eksisteerimiseks on vaja väga spetsiifilisi tingimusi. Vastasel juhul see lihtsalt aurustub, muutub gaasiks või kristalliseerub.
Oma esimeses Ujuvate kehade raamatus tutvustas Archimedes printsiipi, mille kohaselt iga vedelikku asetatud keha lükatakse pinnale jõuga, mis on võrdne keha poolt paigalt liigutatud vedeliku ruumalaga.

Kas see on etendus?
Jah, see on etendus.

Maastik – külm, tühi, paljas; see võiks neid kõiki ühendada.

Keskkond on tujukas: vedela oleku, aurustumise ja keskkonna temperatuuri koostöö on ettearvamatu; kehade liikumine, põrkumine ja üleslükkejõud sõltub väga pisikestest muutujatest; orgaanilise ja tehiskeha (mitte)ühildumine. Protsessid, mida kujundavad kihistumised, jadad ja montaaž.

Vaata, sule silmad, mida sa nüüd näed?