“me ei ela oma elude kesksetes keeristes, meiega ei juhtu midagi, vähemalt vist midagi nii huvitavat, millest teistele rääkida
me oleme väiksed inimesed, mõtleme väikselt ja kirjutame väikeste tähtedega
me oleme tunnistajad, vaatlejad, pealtnägijad, me olime juures kui oli elu ja oli surm ja kõik see igapäev seal vahel
me oleme kogujad, jäädvustajad,
me elame teiste inimeste elusid
me räägime teiste inimeste lugusid
me tunneme rõõmu nende üle
me tunneme nende valu
me igatseme neid
me vihkame
ja me ei kohtu enam kunagi”

“sest meid on õpetatud madusid kartma” on lavastus inimseisundist, inimeseks olemisest ja inimeseks olemisest loobumisest, selles on tegelaste (ja nende läbi meiegi) püüdlus millegi kõrgema poole ja paratamatu ikaroslik läbipõlemine ja langemine, samas on see argipoeetiline, reserveeritud ja suuri teatraalseid tundepuhanguid vältiv mõtliskluste ja lugude kompilatsioon, see on paradoksidega leppimise meditatsioon.