Suur osa kogetavast informatsioonist salvestatakse sensoorses mälus ja seda ei teadvustata. Silm on võimas sensor – visuaalset infot jõuab ajju liiga palju liiga kiirelt ja suurem osa visuaalses keskuses toimuvast töötlusest jääb esialgu teadvustamata – assotsiatsioonikorteks asub nähtut tõlgendama väikese viivitusega. Visuaalset materjali väga tihedalt esitades saab stimuleerida inimese kujutluspilte ja salvestada temasse informatsiooni, millest ta isegi teadlik pole. Teadvustamatult salvestatud infot natuke aega hiljem stimuleerides on võimalik esile kutsuda emotsionaalseid reaktsioone.

Kuidas meie teadmised inimese neuroloogilistest eripäradest ning teadvuse ja teadvustamatuse filtrist Romeosse ja Juliasse puutuvad? Romeo ja Julia lugu on hea materjal selleks, et nende protsessidega eksperimenteerida. Nii nagu Romeo ja Julia käekäiku mõjutasid protsessid, mis olid nende võimusest väljas, mõjutavad meid nähtamatult protsessid, mis on peidus pimeduses meie sees. On teada, mis juhtub Shakespeare’i kuulsa näidendi V vaatuses (ja kui ei ole, saab järele vaadata). Aga milliseid kognitiivseid protsesse see käivitab, me veel ei tea. Võimalik, et alalävisest kogemusest kasvabki välja narratiiv, mida saab ära tunda. Aga võimalik ka, et juhtub midagi muud, midagi ootamatut. See ongi alalävise kogemuslikkusega katsetamise eesmärk. Me ei seisa kindlal pinnal ja ka vaataja ei seisa kindlal pinnal. Me kõik püüame virvatulesid ja enne etendust ei tea keegi, kas nad üldse on seekord kohal. Mis see seal vilksatas nägemisvälja äärel? Ei tea, süda vist lõi liiga kõvasti...

eˉlektron on poolenisti virtuaalne, poolenisti füüsiline platvorm, mis liidab etenduskunstide ja teaduse otsingulisi tegevusi. eˉlektroni sisu on kunstnike ja teadlaste koostöö. Sellel koostööl on loomingulise laboratooriumi vorm – tehakse midagi, mida kumbki ilma teiseta tehtud ei saaks. Tööriistad ja eeldused on erinevad, aga nii teadlase kui kunstniku jaoks on peamine edasiviiv jõud uudishimu.