Minu armukesed loovad mind. Ja mina neid. Ja kui kunstnik on tundnud, et olen valmis (ja ma alati usaldan oma armukesi), siis lubab ta ka teistel inimestel mind vaadata. Mõnikord ehitatakse minu eksponeerimiseks isegi eraldi hooneid. Neid kutsutakse muuseumiteks. Seal ma siis olen ja inimesed tulevad mind vaatama. Kui ma neile eriti meeldin, siis teevad nad minust oma telefoniga pilti.
Mõnele aga mõjun ma iseäralikult. Mõni vaatab mind ja tunneb, et süda puperdab, jalad lähevad nõrgaks, võivad isegi hallutsinatsioonid tekkida. Arstid on sellele tundele isegi nime andnud - Stendhali sündroom. Stendhali järgi.

Karl Koppelmaa uus autorilavastus võtab ette kõige sagedasema armukolmnurga (kunsti)ajaloos.

Karl Koppelmaa on juba esimesi tunnustusi pälvinud noor näitekirjanik ja lavastaja, EMTA Lavakunstikooli 27. lennu vilistlane ja Teater KELMi kunstiline juht.

Teater KELMile panid aluse Kultuuriklubi Kelm toredad inimesed ja EMTA lavakunstikooli 27. lennu vilistlased. Aga miks? Väga isekal põhjusel, et oleks üks koht, kus on täielik loominguline vabadus, kus tegeleda inimlike väärtuste või nende puudumisega, kus olla aus (ka enesele valetamises). See on ka koht, mis tahab teha koostööd teiste teatritega, et ühiselt edendada kultuuri Eesti Vabariigis ja miks mitte ka üle maailma, aga see on alles tulevikumuusika.