Inimene seisab maailma keskel, olles mõõdupuu kõigele teda ümbritsevale. Ta otsib selgust - küsib, kuidas vähendada kaardistatavate objektide keerukust, kuidas luua kaosest kord. Inimene teab, et ideaalsel kaardil puudub kahemõttelisus. Hea kaart näitab täpseid vahemaid, selgeid suundi, topograafilist tõde. Ent inimene on kolmemõõtmeline ning kahemõtteline, ükski kaart ei ole neutraalne. Kes tahab luua ideaalset kaarti, peab loobuma ideest olla objektiivne teda ümbritseva maailma suhtes.

Nad kutsuvad end kartograafideks. Nende ülesanne on kirjutada möödunu ja valesti märgitud üle, teha parandusi, voolida uut narratiivi, luua kaartide kaart. Nad valivad märgistatavad objektid, teevad valikuid, mis teenivad alati ideaalse kaardi loomist. Ka siis, kui see tõmbab koomale kellegi piire, kaevab üles aiamaid või kuivendab jõgesid. Kes tahab luua ideaalset kaarti, peab teadma, et ta kirjutab vaikselt, ent järjekindlalt ajalugu ümber.

“Atlase” keskmes on kolm inimest, kelle lavapealseid tegevusi mõjutavad nii isiklikud kui ka kollektiivsed psühhogeograafilised kogemused, mälestused ja unistused. Nende lähtekoht on kaardistamine kui dokumentatsiooni objektiivseim vorm. Nad haaravad teadlikult kontrolli, eesmärgiga luua “uus kaart”, mis on ühtaegu õiglane arhiveerimine kui ka ettekuulutus tulevastele põlvedele. Trio, kelle tahe on taltsutada aina lõhenevat ja põrkuvat maailma, võtab ohjad enda haardesse ning asub tegema struktureeritud tööd parema tuleviku nimel.

Getriin Kotsar on vabakutseline lavastaja. Tema teosed, nii performatiivsed kui kirjanduslikud, tõukuvad peamiselt unenägudest, mälestustest, popkultuurist, inimkehast ja igapäevaelust. Kunstnikuna huvitavad teda ruumid ja atmosfäärid, mis on kohati melanhoolsed ja liminaalsed, samas pelgupaika ja turvatunnet pakkuvad. Oma töödes püüab ta tasakaalustada nii fiktiivset kui reaalset, struktureerida kaost ning unistab sealhulgas parematest süsteemidest ja võimalustest vabakutselistele kunstnikele.