Kärbitud loodus, kopitanud tantsusammud, marineerima jäänud lootus ja kuivale jäänud kannud. Mokad pakkus, sõnavägi tühi. Läks metsavana kuube silmad pahupidi. Jalatallad veritsevad, pastlad näkku panevad. Lõgisevad sitaseened sandilaulu halavad. Titt on metsast välja saanud, nahk kõdu-sõge. Kadunud ta kõri ja taignaks taotud tõde. Söeks põlend silmad ja ära vettind küür - ta rindade vahel auk on löödud viimsel volbriööl. Hüpper-samet lageraiul, hingevits, mis vaikust kööb. Tasakesi kraaksatades, tahmaid triipe kivvi lööb. Too rotipesa kolle, mis lõhkudes end ehib ja laastades loob - see jäärapäiselt oma kampsunit koob. Veritsevad linnud, me vaarikamoos. Tuhakeerises rämmati ses igaveses loos.
“See oli parim pidu, kus ma kunagi käinud olen. Ise ei pidanud midagi tegema, isegi liigutama ei pidanud — istu justkui teatris ja kõik toimub sinu ümber. Ja kestab õnneks piisavalt kaua ja ilma ühegi jäljeta nüüdisaegsele lavakunstile omasest minimalistliku kontseptualismi kontsentreeritud igavuse poeetikast. Dünaamika erinevate elementide vahel: tugevalt laetud kujundite tulevärk, alateadvuse arheoloogia, modern-, rahva- ja klubitantsust kombineeritud liikumine, kehaliste kogemustega ühendatud veidrustunded, Haute Goth-kostüümide õilis räbalsus, materjali agentsust rõhutav installatsioon laval, laiendustega publikualasse, ning külluslikult kõikekattev heliriba. Muusika oli täpselt selline nagu praegu moes: absoluutselt kaasaegne, võimalikult ajatu, sattumuslikult post-everything, ühtaegu viiteid täis ja samas tarbitav ilma neid viiteid tundmata.” – Kiwa “Agendid mustas materjalis”, Teater. Muusika. Kino
“Johhan Rosenbergi ja Jette Loona Hermanise „Eden Detail” oli igati tervitatav šokk: Kanuti Gildi SAALIS ootas ees detailselt kureeritud atmosfäär, mis tekitas nii ehmatust kui ka vaimustust. Olles Rosenbergi-Hermanise esteetiliste eelistustega mõnevõrra tuttav, suutsid nad vaiba mu jalge alt siiski ära tõmmata. Oma etteaimamatu fantaasia toel lõid nad olukorra, kus iga uue stseeni ajal vasardas mu peas mõte: „Mida kuradit... kui äge.“ Muide, tõdesin „Eden Detaili” vaadates taas, et praegusaja mõjutused kumavad noorte etenduskunstnike töödest tõesti märksa rohkem läbi kui sõnateatrist.” – Karin Allik “Milline on maailm kaasaegse tantsu sildi taga?”, Eesti Päevaleht
Johhan Rosenberg on Muusika külast pärit etendaja ja koreograaf. Lõpetanud Amsterdamis Kunstikooli (SNDO) koreograafia eriala, tantsu- ja muusikaõpingute taustaga. Tema tööd otsivad avastamata alasid varjatud ruumidest, leides uusi vaatenurki sinna peidetud ja hanguma jäetud teemadele. Johhan uurib keele ja identiteedi olemust, mis on aluseks ümbruse loomise protsessis. Toore sõnavara ja mängulisuse kaudu kasutab ta keha, teksti ja heli - kohtumiseks ühtses teadmuses.
Jette Loona Hermanis on Eesti ja Läti verd etenduskunstnik, esineja ning koreograaf, õppinud teatrit, tantsu ja muusikat ning lõpetanud Amsterdami Kunstikoolis SNDO koreograafia eriala. Jette töö igaveseks saatjaks on müstiline transtsendentsus ehk ületavus; igatsusega väljendada afekti. Tugevalt digiajastust mõjutatuna on materjalil karjuv tung enese tsentraliseerimise ning online minapildi raiumise järele, eksponeerides tundelisi narratiive enese ja eksistentsi suhtes. Storytelling kui kontsept, mille alt mitmetähenduslikud suhtumised ning ideed tärkavad.
Kuula raadiosaadet "Eden Detailist", kus Kristel Zimmer pakub oma tõlgenduse lavastusele, mida ta kunagi näinud pole, luues kollaaži tunnetest, helidest ja mõtetest. Kuula saadet siit: Eden Detail.doc / Kristel Zimmer
