Paavo Piigi kolmas teatriessee “...Eetika” proovib leida vastust küsimusele, kas kerjusele annetamine on eetiline või mitte.

Kui “Ei tao” rääkis pornost ja “Gesamtkunstwerk” kunstist, siis “...Eetika” räägib, noh, eetikast.

See on jänesehaakidega teekond kõige algusesse, et aru saada, mis see õige ja vale on ja kust nad tulevad.

Et põhimõtteliselt kui korraks pea tõsta oma sisemaailmast (või nutiseadmest), siis kuidas peaksime suhtuma kaasinimesse?