Nii kaua, kui ma mäletan, olen ma soojadel õhtutel joonud alati Aperol Spritzi. Paljud minu elu kõige olulisemad jutuajamised või meeldejäävamad kohtumised teiste inimestega mõnes parginurgas, festivalikeskuses või sõpradel külas olles on möödunud selle aperitiivi, vahuveini ja mullivee oranžika segu seltsis. Kuidas see algas, ma ei mäleta. Võib-olla see jook maitses mulle. Võib-olla oli midagi tema värvis − värviline sillerdus ei olnud liialt pealetükkiv ja edev, vaid piisavalt kitšilik, et mõjuda coolina. Alkohol selle segus ei mõjunud kunagi haamrilöögina pähe, vaid rammestas su lihased ja tõi öösel kaasa rauge segamatu une.
Ent Aperol Spritz ei maitse mulle juba enam ammu. Ta on lääge ja lahja korraga. Tema värv on muutunud tüütuks ja tema poolt loodud sotsiaalsetes kontaktides pole midagi eksklusiivset, sest seda jooki joovad nüüd kõik. Tema valmissegamine on üksluine ja igav, koostisosad ning nende vahekorrad ei muutu kunagi, mitte midagi selle joogi valmistamisest ei jäeta kujutlusvõime hooleks − minu klaasis kordub muutumatul kujul alati üks ja seesama segu.
Ja ometi palun ma sobiva hetke saabudes baarimeestel või sõpradel endale ikkagi välja valada ühe Aperol Spritzi ning istun siis, oranž vedelik klaasis, koketeerides mõnel eeslinna rõdul. Õhtud on soojad ja tuletavad meelde paljusid sooje õhtuid enne seda. Vahel sajab. Loksutan apelsiniviiluga kaunistatud kristallselget kokteili ja joon mõned sõõmud. Seejärel vaatan, kuidas kuiva kätte jäänud jääkuubikud klaasis aeglaselt, kuid pöördumatult ära sulavad.
Mart Kangro (s 1952)
"ENNEMINEVIK" kõneleb mäletamisest ja amneesiast, mis käivad alati käsikäes. Mida me otsustame mäletada ja mida unustada? Kas me oleme see, mida me mäletame, või see, mida me oleme otsustanud mitte mäletada? Kas on olemas ajalooline mälu? Aga ühiskondlik? Mis on üleüldse see, mis mäletab? Millest kõneleb see kriim? See lõhn? See pommiauk?
Mart Kangro on vabakutseline etenduskunstnik, koreograaf ja lavastaja. Ta keskendub oma töödes inimkeha ja liigutuse tähenduslikkusele teatris kui semiootilises aegruumis ning lavasituatsiooni olemuslikele küsimustele. Viimastel aastatel on ta toonud lavale ka töid draamanäitlejatega, kus ta ise esinejana lavale ei astu (Teater NO99s ja Von Krahli Teatris, samuti Moskvas).
