Piitsade liikumine muutus kiiremaks nings nahkrihmad justkui ärkasid ellu, jättes oma verise allkirja paljale nahale. Löödi rütmi, mis tõusis aina kiirenevas tempos. Samal ajal imetleti väänlevaid kehasid - mõned olid küürakad ja kõhedad nagu luukered, nii et selgroolülid turritasid välja nagu ogad, mõndadel oli jällegist paksem nahk ning veri kogunes rasva kihtidesse. Inspireeritud oma Jumalast, peksti puruks oma nahk ning veritseti Päästja surma auks. Hääletult, lummavas uimasuses, piitsutati end kuni verevalumitest said lahtised haavad. Päike tõusis, määris valgetele majadel roosa pinna ja lasi oma kiired nende tagahoovi. See tähendas, et oli aeg piitsad maha panna. Vaikust täitis ainult hingeldamine. Viimane mõte enne magama minekut ja esimene mõte ärgates oli valu, mida kavatseti taluda.

Marko Reitalu (1999) on lõpetamas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala. Erasmus+ programmi käigus täiendas ta ka oma õpinguid Leedu muusika- ja teatriakadeemias ning lõi kaasa erinevates Šeiko tantsukompanii projektides. Markot huvitab erinevate teemade juures leida seda miskit, mis esmapilgul tundub teisejärguline ja tõsta see oma töödes esile. Selle jaoks ta analüüsib teksti ja muud materjali ning leiab viisi, kuidas antud teema liikumisse sobitub.