„Guide to surviving Masculinist Territory” („Kuidas maskulinistide territooriumil ellu jääda“) on jalutuskäigu ja audioloengu formaadis toimuv performance. Naishääl palub teid jalutuskäigule läbi Tallinna, saateks ühe inceli lugu. Incel on mees, kes elab n-ö oma tahte vastases tsölibaadis ning suhtleb teiste sarnaste inimestega internetis, kus nende peamiseks jututeemaks on naiste vihkamine. Teoses põimub inceli elu järk-järgult ühe noore naise eluga, kellele see vägagi vägivaldne liikumine huvi pakub.

Inceli definitsioon

Sõna incel on moodustatud on moodustatud ingliskeelsest sõnapaarist „involuntary celibate“ ehk mitte-valikulilises tsölibaadis elav inimene. See viitab noormeestele, kes on oma identiteedi ehitanud selle ümber, et nende elus on kas väga vähe või pole üldse seksi. Nad usuvad, et põhjus, miks neil romantilist suhet ei ole tekkinud, on see, et nad ei ole naiste jaoks väliselt piisavalt atraktiivsed – naisi kutsuvad nad sealjuures sageli femoidideks (ingl. k. sõnadest „female“ ehk naissoost ja „humanoid“ ehk inimesetaoline olend).

Kunstnikupositsioon

Läänemaailmas on #MeToo liikumine andnud naistele enneolematu võimaluse oma kogemustest rääkida ja end kuuldavaks teha ning võiks ju oletada, et naiste ja vähemuste õigused ning ka suhtumine neisse on edenemas. Teatud kontekstides võib see osalt tõsi olla, aga samas peetakse nii meedias kui ka kultuuris laiemalt naistevastast verbaalset ja seksuaalset vägivalda jätkuvalt normaalseks ning sellele vaadatakse läbi sõrmede. On näha, et uued vägivaldsed liikumised ja vihakõne on tõusuteel.

Inceleid kirjeldatakse kui vaimsete probleemidega inimesi, kuid pigem tundub, et seesugused tegelased on vägivaldses süsteemis lokkava viha suhtes ülitundlikud.
Meie eesmärk ei ole incelite üle naerda, neid külmalt analüüsida või neile isegi kaasa tunda, vaid uurida, kuidas nemad naistevastast vägivalda näevad.

“Stsenaariumi, mille kirjutas Marion Thomas ja kandis Edinburgh's ette Rosalind McAndrew, on köitev, mõtlemapanev ja paiguti õõvastav.” – The Scotsman, Joyce McMillan

“Vaatajad võivad oodata uut, õpetlikku ja ehmatavat kogemust.” – The List, Mega Merino

Audrey Bersier astus 2011. aastal Lausanne'i kunstikooli ECAL, kus ta omandas bakalaureusekraadi filmikunsti erialal. Ta hakkas aina enam huvituma audioloomingust ning katsetama erinevate formaatidega nagu audiogiidid, taskuhäälingud ja heliinstallatsioonid. Ta kaasasutas kollektiivi Pintozor Prod. eesmärgiga oma loomingulist uurimistööd paremini mõtestada.

Maxine Reys on teatrilavastaja ja doktorant. 2016. aastal omandas ta magistrikraadi lavastaja erialal Lausanne'is asuvas lavakõrgkoolis La Manufacture ning hetkel õpib doktorantuuris ja uurib näitlejate ja lavastajate vahelist suhtlust lavastamise protsessis (FNS grant, UNIL). 2018. aastal kaasasutas ta koos Audrey Bersier'ga kollektiivi Pintozor Prod., kus ta produtseerib teatriprojekte, heliloomingut, taskuhäälinguid ning tulevikuvisioone käsitlevaid töötubasid. Ta teeb projekte ka koos kunsti, urbanismi ja psühholoogiaga tegeleva grupeeringuga Kraft (Lausanne).

Marion Thomas on kirjanik, lavastaja ja etendaja. Ta omandas Nantes'i ülikoolis kirjanduse erialal magistrikraadi ning pärast seda õppis Lausanne'is La Manufacture'is teatrilavastajaks. Nantes’is teeb ta koostööd teatritrupiga Frag ja Lausanne'is kollektiiviga Pintozor Prod. Teda huvitab hübriidsus teatris ning teised kaasavad kultuurivormid, näiteks tegeleb ta multidistsiplinaarse loomeuurimusega mere potentsiaali teemadel (koostöös Prantsuse mereuurimise instituudi Ifremeriga) ning lisaks õpetab ta Nantes'i ülikoolis rahvusvahelistele magistritudengitele dramaturgiat.