Marinal on kaks last. Ollie kirjutab lasteraamatut. Selles raamatus on lugu taimede adopteerimisest, metafoorina kväärvanemlusest. Marina ja Ollie elud on põimunud alates hetkest, mil nad kohtusid, Ollie hakkas Marina laste eest hoolt kanda ning nad arutlesid palju kväärvanemluse teemal. Seda ei arutatud laialdaselt ning pole päris selge, mis see on ning kuidas see tavalisest vanemlusest erineb.

Ükskord manifesteeris Marina lähedane sõber midagi olulist. Ta ütles, et vanemat ei tohiks kunagi oma lastega üksinda jätta. Kui nii juhtub, on lähedaste sõprade ülesanne neid toetada ning osa vanema ülesannetest enda peale võtta. Ta mitte lihtsalt ei öelnud seda, vaid muutis oma manifesti ka reaalsuseks. Ta hakkas lastel külas käima, kui Marina tööl oli, nendega aega veetma, nendega jalutama, neile süüa tegema, toitu ostma ning enda poole ööseks kutsuma. Ka see on kväärvanemlus. Performance’is kutsutakse publikut varjutaimede eest hoolitsema ning etendajatega vastutust jagama. Ühiselt laulame taimedele hällilaulu.

Lasteraamatus olev lugu on kärbeste ja potitaimede kohtumisest. “Kärbes helistas kõigile oma sõpradele, aga keegi neist ei teadnud, mida teha. Seega otsustas kärbes ise asja uurida. Ta lahkus rõdult, millel oli rahulikult aastaid elanud, ning lendas läbi Tallinna sündmuspaiga poole. Tee leidmiseks sai ta suitsu järgi lennata. Aga mida lähemale ta jõudis, seda keerulisem oli hingata ning paksust suitsust läbi näha. Kärbsel tuli oma sisetundele tugineda – pimesi edasi lennata ning oma teed tunnetada. Kui kärbes viimaks kohale jõudis, nägi ta potitaimedega täidetud hiiglaslikku hoonet, aga hoone oli leekides. Taimed karjusid kuumusest: “Aidake meid! Me ei pääse välja!”

Töötame paberi varjude ja heliga ning varjud on siin, peegeldamaks meie reaalsust. Oma varjusid vaadates muutume me nähtavaks. Olla nähtud on meile abiks. Varjud paljastavad meie mineviku ja haavad ning neid ühiselt vaadates me paraneme ja kasvame. Heli on kohalolu kaja. Metronoom loeb aega ja viib meie kehad aegluse rütmi, raamatute heli viib meid raamatukogusse kui vaiksesse ning rahulikku turvalisse ruumi, ANOHNI laulud lisavad autentsuse ja läheduse kihi.

• Huvitav, kas on võimalik teist inimest tõeliselt näha. Mulle meeldiks olla sedasorti inimene, kes teisi näeb.
• Ma arvan, et jah, teiste nägemine paneb inimesed paremini tundma.
• Kas me näeme reaalsust või ainult reaalsuse varjusid?
• Ma mõtlen paberi varjude kergusele. Nad on nii kerged, aga kannavad samas lugude raskust.
• Ma tahaks performance’isse lisadaaeglase tantsu. Ma tahaks kutsuda sind aeglasele tantsule.
• Aelgane tants hirmutab mind natuke, aga me võime proovida.