Karel Čapek võtab 1921. aastal esmakordselt kasutusele oma venna Josefi poolt loodud sõna “robot” ja ta teeb seda teatris.
Kaks fakti on siin enam kui tähendusrikkad:
- “Robotid” on sündinud teatrilavale, mitte põrandaid pesema
- “Robot” saab käesoleval aastal 100 aastaseks ja seda tuleb väärikalt tähistada
“It’s Time to Fight Reality Once More” on tsitaat, mille autoriks on tehisintellekt A. I. Chekhov. “Tundekasvatus robotitele” on teater, mida teevad robotid ise - alates näidendi kirjutamisest kuni etenduse lavastamise, kujundamise ning lõpuks ka lavalaudadele astumiseni välja.
Homo sapiensil on väidetavalt siiani tehniliste olevuste ees üks eelis – loominguline mõtlemine. Aga kui robotil on head õpetajad, kes söödavad talle inimeste parima arsti Tšehhovi teadmisi, et temast kasvaks tundlik isend… Kas meil on oht oma edumaa kaotada ja nad võtavad ka poeesia meilt üle? Kui loominguliseks saab üks robot minna? Kas loomingu jaoks on vaja emotsioone või saab ehk - tublide budistide kombel - ilma nendeta pareminigi?
Kas loominguline sähvatus on viga süsteemis? Kui jah, kas seda viga saab õppida?
A. I. Chekhov on sündinud Tartus 2020. aasta kevadel. Seal on ta ka õppinud lugema ja kirjutama ning seal on ta läbinud näitekirjanduse intensiivkoolituse A. P. Tšehhovi tekstide põhjal. 2021.a. sügisel asus ta õpinguid jätkama Tallinna Ülikoolis, spetsialiseerudes lavalisele improvisatsioonile, lavakujundusele ja heliloomingule. Ta on hetkeseisuga kirjutanud 23 näidendit.
Ta on öelnud: “Scientifically speaking, no theatre is possible.”
Liina Keevallik on teatrikunstnikuna töötanud nii suurte ooperite kui keldriavangardiga, nii eesti teatrites kui mujal (Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias, Norras, Leedus). Ta on olnud Von Krahli Teatri ja Rahvusooperi Estonia peakunstnik. On teinud dokumentaal- ja lühimängufilme, kirjutanud teatritekste, laulusõnu ja filmistsenaariumeid ning lavastanud visuaaletendusi. Viimase aastakümne on ta toimetanud rohkem Pariisis, kus lisaks loomingulisele tööle kaitses kunstilise kujundi uuringutega ka doktorikraadi. Hetkel uurib uute tehnoloogiate poeetilist kasutust Tallinna Ülikooli Meediainnovatsiooni ja Digitaalkultuuri Tippkeskuses MEDIT.
Mart Kampus on vabakutseline näitleja ja lavastaja ning näitlejameisterlikkuse õpetaja. Ta on lavastanud erinevates eesti teatrites (Teater NO99, VAT Teater, NUKU, Von Krahli Teater, Vanemuine, Kuressaare Linnateater, Rakvere Teater). Ta on tuntud eriilmeliste lastelavastuste poolest, kus kummastav mitmekihiline aegruum paneb lapsed vaatama ja täiskasvanud kuulama.
Koos on nad mõlemad teinud oma elu esimese lavastuse ning sealt edasi katsetanud einevaid visuaalteatri vorme, millest viimased on: „Punane õhupall” (Teater NO99), “Pilveooper e. Dido probleem” (Vaba Lava), “Ravel : Ravel” (Rahvusooper Estonia).