Residentuuri vältel soovisin algatada diskussiooni kunstivaldkonna töötingimuste üle ning uurida praeguse süsteemi puuduseid ja ekspluateerivaid taktikaid. Üheks dialoogipartneriks osutus aktiivseid loovisikuid ühendav institutsiooniväline kogukond Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit (ENKKL). ENKKL praktiseerib kollektiivsust, väärtustades interdistsiplinaarsust, loomingulist mõttevahetust ning ühise aruteluruumi tähtsust kunstnike seas. Nad annavad välja iganädalast noore kaasaegse kunstniku preemiat, mille idee sai alguse irooniast kunstivaldkonna tunnustamise poliitika suunal, mis keerleb ikka ja alati näituse- ning võistluse formaadi ümber, jättes mulje, nagu moodustaks 4–5 kunstnikku ühe põlvkonna näo. Nädalapreemiaks on raamitud diplom ja laureaati tutvustav postitus liidu sotsiaalmeedias.

Kollektiivsus ning institutsioonikriitilised võtted, mille kaudu ENKKL oma tegevust raamib, kõnelevad vajadusest tegeleda valdkonna väljakutsetega ühiselt. Meie omavahelised vestlused keerlesid kultuurivälja killustatuse, institutsionaalsete võimuhierarhiate ning juba sisse tallatud karjääriradade ümber, jõudes moel või teisel tagasi hariduse rollini. Põhjus on ilmne – kunstikooli minek on enamasti vajalik selleks, et olla kaasaegse kunstiga professionaalselt seotud, ‘treenida’ kriitilist mõtlemist ning saada külge institutsionaalse tõsiseltvõetavuse tempel. Kutseprestiiž ja soov suurema isikliku vabaduse järele on juhtivaks teguriks neoliberaalse mõttemaailma kujundamisel kunstivaldkonnas, saades alguse akadeemiast. Ent idee vabadusest teha mida iganes sa soovid mõjub küünilisena majanduses, mis on juba sillutanud teed individualistlikele ja konkureerivatele karjääridele.

Institutsioonikriitika üks peamisi protagoniste Andrea Fraser on öelnud, et tegelikult ei eksisteeri institutsioon meist väljaspool, vaid meie sees, ja me ei saa endast välja. See kujundab meie kehastunud ning harjumuspäraseid töö- ja suhtlemisviise. Neoliberaalne seisund tingib pideva hõivatud oleku, nõuab meilt kiirustamist, produktiivsust ja tulemusele suunatust, eirates normist kõrvale kalduvaid rütme ja tegutsemisviise. Kuidas kõnetada institutsiooni meis eneses, panemata seejuures vastutust indiviidile? Kuidas uurida kinnistunud tavasid kriitiliselt, näha kultuurivaldkonna probleemide struktuurset tausta ja vabaneda iseenesestmõistetavatest ‘tõdedest’?

Showing on avalik kõigile huvilistele ja eriti oodatud on kultuuriväljal tegutsevad loovisikud. Oma tegevust ja eesmärke tutvustab Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit. Sellele järgneb lühike ettekanne ja töötuba, mis on ajendatud loovisiku biotoopi mõistest. Külastajatel on võimalus mõtiskleda ja välja selgitada tegurid, mis võimaldavad või takistavad neil oma tööd tervislikult ja harmooniliselt teha. Kanuti Keldrisaal on kohandatud õppimise keskkonnaks, pakkudes loetud tekstikatkendite, raamatute, märkmete ja välitööde materjalide kaudu sissevaate residentuuri vältel käsitletud teemade ampluaasse.

Showingu lõpus pakub prügikastidest päästetud toidust kõhutäidet Üle Prahi kollektiiv. Sarnaselt väheste rahaliste vahenditega kultuurivaldkonnas korrutatakse meile pidevalt kasinuse ja toidupuuduse narratiivi. Ent prügikastides valitseb ometigi toiduküllus… Üle Prahi kollektiivi tegevus esindab jätkusuutlikku ja kogukondlikku praktikat, illustreerides üht võimalikku viisi muutuva maailmaga kohanemiseks.

Residentuuri toetab Eesti Kultuurkapital