„Kurt oled vä?“
„Ma ei kuule, aga ma ei taha üle küsida… Siis igaks juhuks noogutan ja naeratan.“
„Ma ei kuule kassi näugumist, aga kuulen, kui kass laua pealt maha hüppab.“
„Muusikaline kuulmine ei ole kõrvus, vaid kehas.“

“Ma pean sind südamega kuulama” on dokumentaalsel materjalil põhinev lavastus, mis avab kuulmislangusega inimeste elukogemuse – hetked, kus tekivad arusaamatused, piinlikkus, aga ka leidlikud lahendused ja ootamatu huumor. Tekst ja stseenid on loodud esitajate enda lugude, mälestuste ja kehaliste praktikate põhjal.

Sõna, heli ja keha suhe on pidevas muutumises – kuulmine ei ole siin usaldusväärne kanal, vaid üks võimalikest viisidest maailma tajuda. Lavateos avab kogemusvälja, kus publik asetatakse samasse ebakindlasse tajupositsiooni. Mida tähendab „aru saada“, kui informatsioon on lünklik? Kuidas kujuneb sotsiaalne käitumine olukorras, kus ei ole võimalik kõike kuulda?

See on lugu sellest, kuidas kuulata siis, kui ei kuule – ja kuidas päriselt kuulda teist inimest. Lavastus kutsub publikut märkama, tajuma ja kaasa mõtlema, nihutades harjumuspäraseid piire suhtlemises ja tajus.