“nar.dra” on lavastus poliitilisest nartsissismist ja ühiskondlikust apaatsusest.
Kui tähelepanu muutub väärtuseks ja eneseesitlus olulisemaks kui sisu, tekib väsimus, eemaldumine ja tunne, et meie hääl ei loe.
Lavastus liigub nähtava ja kuuldava piiridel, otsides hetki, kus sõnad ei kanna, kuid kehas ja hääles püsib veel reageerimise võimalus. See ei räägi niivõrd poliitikast kui inimesest poliitilises ruumis — tema haprusest, vajadusest olla nähtud ja hirmust kaduda müra sisse.

“nar.dra” ei süüdista ega paku vastuseid. See kutsub vaatajat peatuma ja küsima, millal muutub vaatamine osalemiseks ja kas apaatia on kaitse või loobumine.

Mareeta Ojasaar on koreograaf, lavastaja ja tantsija, kelle looming liigub interdistsiplinaarsel väljal, ühendades liikumise, hääle ja kontseptuaalse mõtlemise. Tema kunstilist praktikat iseloomustab huvi süsteemide, mustrite ja tähendusloome mehhanismide vastu nii kehalisel kui ka ühiskondlikul tasandil.
Tema teos “Analoogiline” (2025) käsitles rahvusluse temaatikat, ühtsuse ja erinevuse vahekorda ning küsimust sellest, mis inimesi seob. Interdistsiplinaarne protsess “Judge-mean” (2024) sündis koostöös tantsijate, helilooja ja visuaalkunstnikuga, keskendudes hinnangu ja tõlgenduse kujunemisele. Teos “3600π” (2022) oli π-konstantil põhinev performatiivne partituur, mida esitati 11 akordioni saatel kindla, kuid minimalistliku koreograafilise süsteemi alusel. Tantsufilm “Two years later Igor Stravinsky died” (2020) loodi juhuse meetodil, ammutades inspiratsiooni tantsu- ja kunstiteooria tekstidest täringute abil.
Ojasaar on lõpetamas koreograafia magistriõpet Tallinna Ülikooli Balti Filmi, Meedia ja Kunstide Instituudis ning lõpetanud tantsukunsti bakalaureuseõppe TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.

Christel Balzano on Šveitsis Bellinzonas sündinud laulja-laulukirjutaja ja hiphop-tantsija. Ta alustas oma muusikaõpinguid jazz-muusikaga ning kolis 2018. aastal Rooma, kus õppis Saint Louis College of Music’is ning omandas bakalaureuse- ja magistrikraadi poplaulus ja vokaalesituses.
Tema laulud sünnivad ausast ja vahetust eneseväljendusest ega lähtu kindlatest žanripiiridest. Erinevad mõjutused saavad omavahel vabalt põimuda, samal ajal kui laulusõnad puudutavad inimlikke kogemusi, sealhulgas tundeid ja mõtteid, millest sageli valjusti ei räägita. Nende kaudu püüab ta luua kuulajale ruumi, kus on võimalik samastuda ja tunda end nähtavana.
2025. aastal andis ta välja oma esimese debüütalbumi “All of the Monsters” ning tegi koostööd Mareeta Ojasaarega lavastuses “Analoogiline”, kus tema tehtud oli lavastuse muusika.

Lorenzo Cervini on elektroonilise muusika artist, kes on sündinud Itaalia Siena provintsis. Looduse vahetus läheduses kasvamine aitas juba varakult kujundada tema loomingulist identiteeti ning on hiljem mõjutanud ka tema muusikalist käekirja.
Ta õppis elektroonilist muusikat Roomas, Saint Louis College of Music’is, kus tema loominguline praktika põimus sügavamalt sotsiaalsete ja poliitiliste väärtustega, nagu võrdsus ja vabadus. Viimase aasta jooksul on tema fookus olnud interdistsiplinaarsusel, ühendades muusikaloomet tantsu, koreograafia ja visuaalkunstiga.
Tema etteasted põhinevad live-ümberseadetel, süntesaatoritel ja kitarriimprovisatsioonidel ning neid iseloomustab minimalistlik ja unelev helikeel, mis liigub õrna ja moonutatu vahel.
Praegu tegutseb Lorenzo Tallinnas, kus ta arendab oma uusimat tehnoprojekti, mis on suunatud klubidele ja kunstikeskustele Baltimaades.

Sveta Grigorjeva on Eesti koreograaf, tantsija, luuletaja ja kriitik. On avaldanud kolm luulekogu „kes kardab sveta grigorjevat“ (2013), „American beauty“ (2018) ja „Frankenstein“ (2023). Tema lavastuste hulka kuuluvad näiteks „FAKERZ“ (2021), „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada ja vastupanu osutada“ (2022), mis pärjati parimaks tantsulavastuseks 2023. aasta Teatriauhindadel. Kunstnikuna huvitab teda spinozalik „me ei tea siiani, milleks keha on võimeline“ lähtestus ning tihtipeale just ekspressiivse keha ja teksti võimalik subversiivne olemus ja potentsiaal. Grigorjeva on tantsinud nii enda kui teiste töödes Eestis ja välismaal. Aastal 2022 sai teise magistrikraadi Justus-Liebig ülikoolist Giessenis Saksamaal ning alustas sügisel 2023 nooremteadurina doktoriõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

David Truusa on tantsukunstnik ja tantsuõpetaja, kes on lõpetanud koreograafia õppekava bakalaureuse- ja magistriõppe Tallinna Ülikooli BFMi¬s. Lisaks tantsule tegeleb ta kokanduse ja uisutamisega. Igapäevaselt tegutseb ta tantsuõpetajana, keskendudes eesti rahvatantsule.
Lavastuste ja produktsioonide vajadustest lähtuvalt on ta omandanud ka valguskujunduse põhimõtted ning rakendanud neid oma töös, mistõttu tegutseb ta ka valguskunstnikuna, tundes end lavavalgustehnika vallas mugavalt.