“Mõnikord pead eesmärgini jõudmiseks sellele selja pöörama, mõnikord oled eesmärgist kõige kaugemal, olles sellele kõige lähemal, mõnikord on ainus viis liikuda mööda pikkateed.”
"ära kadumisel on parim lihtsalt peatuda ja oodata leidmist"
"mõned asjad pole mõeldud mõistmiseks"
"labürinti läbib vaid üks teed"
― Rebecca Solnit, Wanderlust

Praegusel ajal on raske leida võimalust uudistamiseks. Maailm justkui kahaneks, samal ajal kui meie elu lukustatakse kasti, kust lahkumine tundub võimatu. Me ei sobi enam kohtadesse, kuhu arvasime kuuluvat; kohtadesse, mida me kunagi koduks nimetasime, ja otsime lõputult paika, mida võiksime pidada omaks; kohta, mis oleks õigest eraldatud, kuid kõigega seotud; kusagil, mida ei pruugi olemaski olla. Me ei saa siin olla, me ei saa seal
olla.
See on nagu peatumine hüppel. Me jõuame tippu ega tõuse enam kõrgemale, kuid meid ei tõmmata ka alla ja me hakkame unustama maa tunnet oma jalge all. Unustame, kust me tulime ega tea, kus me oleme või kuhu läheme, oleme kaotanud end lõputusse ei-tea-mille otsingusse. Otsime kohta, kuhu korraks maha istuda, hetkeks peatuda. Soovides ja lootes enese teadmata leida midagi, mis võib taasäratada võime uudistada, meid köita ja näidata asjade tähendust ja ilu.

”Peatunud” on isiklikel kogemustel põhinev lavastus, kuid selle eesmärk pole pelgalt loo jutustamine. Segadus, kõikide tugipunktide kadumine, iseenda mitteäratundmine, püüe leida viise tõeliseks suhtlemiseks, kui sõnad näivad meid maha jätvat ja meie mõtteid segi ajavat - see kõik kuulub lavastusse, mille eesmärk on luua kaasaegse paguluse kogemus. Pagulus, mis pole tingimata seotud ümberasumisega, vaid pigem metafüüsiline seisund, mida saab läbi elada erinevatel viisidel. Lavastuse loomiseks kogutud paljud omanäolised lood on põimitud sillaks, mida pealtvaatajad võivad ületada, et looga suhestuda ja leida oma ühenduslüli.

Simona Medolago (1986) on näitleja, etendaja ja teatritegija Milanost, Itaaliast. Pärast bakalaureusõpinguid tõlkimise alal õppis ta erateatrikoolis näitlemist, sai erinevaid teatrikogemusi ja osales töötubades Odin Teatris (Taani) ja Grotowski Instituudis (Poola). Hiljem jätkas teatriõpinguid nii kodu- kui ka välismaal Juri Alschitzi ning tema õpilaste juures. Simona on kultuuriühingu Spazio Verticale kaasasutaja, töötanud erinevate Itaalia lavastajate assistendina ning viinud läbi töötube koolinoortele. 2016. aastal pälvis tema kirjutatud “Intervallo” esimese auhinna teatritekstide konkursil Scrivere per il Teatro.

Kaasaegse etenduskunsti magistriõpingud (CPPM) on andnud Simonale võimaluse uurida uusi teatritegemise viise ja seadnud kahtluse alla tema kui kunstniku identiteedi. “See kogemus ja siin kohatud inimesed on mind muutnud viisil, mida ma ilmselt veel päriselt ei mõista. Magistriõpingud on tõstatanud hulga küsimusi, millele alles tuleb vastuseid otsida ning see on pelgalt läbi kunsti ja loovuse kulgeva nõudliku, kuid loodetavasti rahuldustpakkuva teekonna algus.”