Harakas, teemandisööja,
Lolly Loleeta eluideaaliks on pilt, mille reaalsust ta ei taluks.

Tal pole kunagi olnud ripsmetušši, ta pole kordagi käinud maniküüris, sel kevadel ostis ta oma esimese parfüümi ja esimese peene huulepulga, sel suvel oma esimese käekotiliku käekoti, paar nädalat tagasi esimesed ilusad kõrvarõngad. Ja kuigi ta ei arva, et need tüüpilised naiselikkuse sümbolid tegelikult naisest naise teevad või üldse olulised on, on nende juures siiski midagi väga erutavat. Ta ei ole kunagi olnud selline naine, kellele need asjad loomulikud oleks. Need on tema jaoks fetišid, rekvisiidid, mänguasjad. Läbi nende saab temast keegi teine.

Teda huvitavad esteetilise maailma võimalused, kirevus ja lõputu uudsus. Nende kogemine ja mõistmine tunduvad talle vahel lausa elu mõttena. Nii peab ta end võõraste sulgedega ehtima. Nende kõrval, kelle jaoks see maailm loomulik on, on ta narr, keegi, kes üritab elada elu, mis pole talle ette nähtud. Ta tahab elada oma ettekujutust elust, mitte seda, mis ta elu tegelikult on. Tahtes olla kõik, ei ole ta mitte keegi.

Paula Paulette Pauline on Paula Vool.