Punnitada ju võib, kuid lõppeks koputab igale sotsiaalsele kiskjale õlale taipamine, et peame hoidma kokku. Kogukonnas elamine on nunnu ja tore, aga arvestama peab sellega, et koos elades on meie teod ja tunded teistele nähtavad.

Rott piidleb salaja teisi karjaliikmeid. Instinktid ütlevad talle, et ellujäämiseks on kasulik saada teiste heakskiit. Olla nähtav, kui on mida näidata, varjuda kui tähelepanu on kahjulik. Sellepärast proovibki ta purjus olles paista kõige püüdlikumalt kaine ning ebakindlana kõige püüdlikumalt enesekindel. Vaatlevale pilgule tasub olla meeltmööda ning kontrollida seda, mida karjaliikmed näevad. See ei ole mingi lihtne töö. Energia üha kulub ja kulub. Kulub sellele, et omada võimu oma sobitumise üle. Iga üksik liige peegeldab karja, kari omakorda üksikute liikmete vahelisi suhteid. Uut infot peale ei tule, vahendatakse vaid seda, mis on juba olemas, seoseid ja kinnistunud väärtusi luuakse infosulu sees. (Muusikas nimetatakse seda vist luupimiseks.)

Punnitada ju võib, kuid lõppeks tekib ka enda ümbrust peegeldava läbipaistva kilekoti-mina sisse auk ja tühi õhk voolab välja. Rott ei saa lahti mõttest, et kas ta saba üldse liiguks ilma, et sellel oleks pealtvaataja.

Lavastus on edasiarendus 2023. aasta SAAL Biennaalil näidatud work-in-progress performatiivsest installatsioonist “Rõõm näha” / “Stalker Dance”.