Eesti kaasaegse etenduskunsti esitlusfestivali ja Kanuti Gildi SAALi 24. hooaja avaüritusel saab näha valikut SAALi värskeima formaadi SAAL3 lühilavastustest.
Üles astuvad Üüve-Lydia Toompere, Anita Kremm ja Nele Tiidelepp.
Peale etendusi jätkub melu ja hooaja alguse tähistamine SAALi baaris.
Üüve-Lydia Toompere (s. 1990) on Berliinis tegutsev vabakutseline kunstnik. Ta tunneb erilist huvi sotsiaalsete kontekstide vastu ning need motiveerivad teda ka etenduskunstnikuna. Üks Lydia töömeetodidest on uute viiside leidmine ühiskonna ja inimeste kaasamiseks tema lavastustesse. Viimasel ajal on Lydiat hakanud huvitama klubi-, fetiši- ja postitantsu skeene ning talle meeldib esineda ja modellitöid teha nendes maailmades oma alter ego Fluxxious nime all.
"Laval on Fluxxious"
Lavale tuleb klubikeskkonnas üles kasvanud Fluxxious (she/it). Tema olemuses on palju viiteid fetiši- ja kink-kultuurile. Seekord uurib Fluxxious inimese subjektivseerimist objekti tasandil, mis on omane klassikalisele fetiši definitsioonile.
Fluxxious kehastab allumist, ilma et see näiks kunagi jõuetu, olles käegakatsutav tõend allumises leiduvast võimust. Selle asemel leiame Fluxxiousist keeruka jõuvormi, mida iseloomustab sügav tundlikkus ja loomupärane tugevus.
Assistent: Marta Vaarik
Anita Kremm (1998) on noor kunstnik, kes kasutab oma töös filmi-, foto-, video- ja performance-formaati. Teda huvitab igapäevase reaalsuse elementidega fiktiivse maailma loomine. Anita Kremmi videoteoseid on seni eksponeeritud Tallinnas, Moskvas, Weimaris, Grazis ja Prahas; tema eksperimentaalseid lühifilme on valitud mitmetele festivalidele Euroopas. Anita Kremm elab ja töötab Tallinnas. Hetkel õpib Anita ka EKA stsenograafia MA programmis, professor Ene-Liis Semperi käe all.
"Mina / Tema" uurib kahe keha - “mina” ja “teise” - vahelist suhet. Avades ruumi individuaalsetele assotsiatsioonidele ning subjektiivsetele valikutele, tõstatab “Mina/ Tema” ühtlasi küsimuse inimliku kokkuleppevalmiduse ning empaatia piiridest ja võimalustest.
Helikujundus: Kristel Zimmer
Kunstnik tänab: Oliver Reimann, Giacomo Veronesi, Alice Torriani, Dongbin Lee, Javier Carcel Hidalgo-Saavedra, Ene-Liis Semper
Nele Tiidelepp (s. 1998) on omandanud bakalaureuse installatsiooni ja skulptuuri erialal EKAs ning omandab hetkel magistrikraadi koreograafia ja performance’i erialal Justus Liebigi Ülikoolis Saksamaal. Ta tegutseb fiktiivsete ja päris ruumide, inimeste ja hetkede piiril. Sageli on tema praktika kollektiivne, alates juhuslikult kuuldud lausekatkete kasutamisest oma tekstides kuni kollektiivselt loodud performance’iteni, kus iga osalejat nähakse võrdselt olulise autorina.
"sometimes in life not dancing is not an option"
Mõned asjad muutuvad korduste läbi tahkemaks. Mõned vajuvad laiali. Selle lavastatud hetkede jada esimene sõna on “Tere” ja viimane “finally”. Ma olen avastanud, et esimese ütlemise raskusega on pöördvõrdeline viimase kergus. Esimesena oli viimane. Kogu see asi on proov jõuda sinna lõppu. Viise seda teha on muidugi mitu. Vahel elus mitte tantsimine ei ole variant.
Koreograaf: Anna Lea Ourø Jensen
Heli ja tehniline tugi: Hendrik Kaljujärv ja Kaius Põder
Kostüüm: Eva Tarn
Valgus: Henry Kasch
Tänud: Gregor Kulla, Liisbeth Horn, Elektron
Eesti kaasaegse etenduskunsti esitlusfestivali jooksul antakse kutsutud professionaalsetele väliskülalistele – kuraatoritele, produtsentidele, festivali- ja teatrijuhtidele ülevaade Eesti etenduskunsti uusimatest suundumustest.
Alates 2021. aastast toimub esitlusfestival koostöös Eesti Teatri Festivaliga DRAAMA. Festivali korraldab Eesti Teatri Agentuur.